Osatäitja Arabella Antons: ma lausa nutsin, kui kõik läbi sai

Arabella Antons

FOTO: Liisi Anvelt

Rohkem kui viie tuhande kandidaadi hulgast välja valitud Arabella Antons (10) nimetab läinudsuvist filmitegemist ägedamaks elamuseks, kui oli osanud arvata, ning tahab saada näitlejaks.

«Supilinna salaseltsi» stsenaarium on kirjutatud Mika Keräneni lasteraamatute põhjal. Olid sa neid enne lugenud?

Jah, olin. Ma olin kõiki «Supilinna salaseltsi» raamatuid ise lugenud ja väiksena luges isa neid ette. Raamatud on mul kõik olemas, autogrammide ja pühendustega isegi. Mulle meeldivad need väga. Oleme isegi Supilinnas mõne raamatu «jälgi» ajamas käinud.

Millised olid sinu ootused ja milliseks kujunes võtteperiood tegelikult?

Mulle meeldis see väga. See oli ägedam, kui ma arvasin. Võtete lõpus olin ma ikka kohe väga kurb. Ma lausa nutsin, sest mul oli kahju, et kõik läbi sai.

Mis oli sulle filmi tegemisel kõige raskem?

Üldiselt ei olnud midagi rasket. Paar korda oli raske, kui olin just suveks Pärnusse vanemate juurde sõitnud ja kui pidin ootamatult kohe tagasi minema. Aga see läks üle, sest oli põnev.

Aga millise stseeni filmimisega nägid kõige rohkema vaeva?

Supilinna suvepäevade filmimine oli päris raske, sest oli kohutavalt palav. Seal kõrgel laval oli temperatuur üle 40 kraadi ja iga kord, kui ma sealt alla tulin, olin üleni märg.

Ma kartsin, et kõige raskem on raekoja katusel ronimine, aga tegelikult oli see päris lihtne ja ma ei kartnud üldse.

Kuidas sa iseloomustad oma filmikaaslasi?

Kõik lapsed olid väga toredad ja võttemeeskond oli ka kogu aeg rõõmus. Kõige suuremaks sõbraks sain Oliviaga, kellega suhtlen praegugi. Tema on mul Tartus külas käinud ja mina temal Tallinnas.

Kuidas sa iseloomustad filmi režissööri?

Margus Paju oli väga leebe ega pahandanud pea üldse. Ta näitas meile ette või selgitas, millised me mingis stseenis olema peaksime. Marguse juures meeldis mulle kõik.

Supilinna päevade ajal, kui ma üleval reelingutel olin, siis ta kõndis seal laval sassis juustega ja paljajalu ning ma vaatasin, et ta on nagu kiviaja inimene. Ma arvan, et Margus on üks erilisemaid mehi, keda ma näinud olen. Sügisel saatis ta mulle Moskvast kaardi ka.

Kas võtetel nalja ka sai?

Kogu aeg sai nalja. Vahepeal läksid näiteks nimed sassi ja hakkasime üksteist kutsuma ka vabal ajal filminimedega.

Kas oled juba filmilõike või treilerit näinud?

Treilerit olen näinud ja üksikuid lõike ka. Ja mulle meeldib väga.

Kas filmis mängimine mõjutab ka su elukutsevalikut?

Ma tahtsin juba enne näitlejaks saada, sest lasteaiast peale olen ma sellega tegelnud. Praegu mõtlen ka, et tahan näitlejaks saada. Käin Lille maja näiteringis. Aga arheoloogiks võiksin ka hakata.

Mida sinu sõbrad või klassikaaslased filmis osalemisest arvavad?

Nad ei ole selle kohta eriti midagi öelnud. Mõned on viimasel ajal küsinud, aga üldiselt ei ole me sellest rääkinud. Rohkem on vanemate sõbrad need, kellega olen arutanud.

Kui palju ema-isa aitasid näiteks teksi õppimisel?

Üldse ei aidanud, meil olid selleks eraldi proovid. Üldiselt olid vanemad väga rahul, et said endale poolenisti vaba suve. Venda nad siiski pidid kantseldama.

Arabella ema: sellised asjad panevad meeldivalt proovile

Arabella Antonsi ema Karolina sõnul oli tütre filmi sattumine põnev kogemus tervele perele.

Ütlesite aasta tagasi, et roll kukkus tütrele sülle nagu välk selgest taevast. Mida nüüd, kui kõik on möödas, arvate?

Ma mõtlen vahel siiani, kuidas selline ootamatu kogemus meile osaks sai. Oli ikka üsna juhus, et Arabella casting’ule sattus.

Takkajärele olen väga tänulik, sest esialgsed kõhklused, kas ta ikka sobib ja saab hakkama, said täielikult ümber lükatud. Meil endil oli ka väga põnev sellest kõigest osa saada ja näha, kuidas kõik toimib ja on korraldatud. Kõik osutus kergemaks, kui arvasime.

Arabellaga mingeid drastilisi muutusi ei toimunud, võtted teda ära ei kurnanud ja tulek tagasi kodusesse ellu möödus ka valutult. Täpselt ühe päeva oli ta mingis kurbusega segunenud üleminekufaasis, siis läks kooli ning oligi oma rutiinis rõõmsalt tagasi. Koostöö Nafta Filmiga (filmi tootjafirma – toim) oli meeldiv ja lapsed kogu aeg hoolitsetud.

Mis oli lapsevanemale kõige raskem?

Raske oli suveplaane teha, aga teisalt oli see lapsele nagu seikluslaager, kus kõik oli ära organiseeritud. Ega me ise midagi suurt enam ette võtma pidanudki. Tekib probleem, mida lapsele sel suvel pakkuda.

Kui palju käisite ise filmimist vaatamas?

Paar korda ikka käisime vaatamas, näiteks kui ta raekoja katusel kõõlus, siis istusime terve päeva platsi ääres. Osalesime ka ühel Supilinna suvepäevade võttel. Üldiselt me eriti ei tahtnud võtteplatsile minna, et mitte jalus olla.

Kuidas Arabella teie meelest hakkama sai?

Kuna me oleme vaid treilerit näinud, ei oska me tegelikult tema näitlemise kohta veel midagi öelda. Aga kindlasti sai ta selle suvise võtteperioodiga hakkama.

Ta oli kõige noorem, aga suutis end terve suve hallata ikkagi täiesti uute inimeste keskel, olla õigel ajal õiges kohas, sõita üksi siia ja sinna, hoida oma asjad korras ning selle taustal, et kõige rohkem oli tal terve suve jooksul vist kolm vaba päeva järjest, lugeda läbi ka oma kohustusliku kirjanduse.

Kas julgete seda soovitada ka teistele?

Ikka. Sellised asjad avardavad nii lapse kui vanemate maailma ning panevad meeldivalt proovile. Tänu sellele saime ka meie haritud kõikvõimalikest filmiterminitest. Viimasel ajal oleme täheldanud, et kui Arabella mingeid filme vaatab, siis ta analüüsib neid sellest vaatevinklist, kuidas on mingi kaader tehniliselt tehtud.

Mida filmilt ootate?

Loodame, et tuleb hea ja hoogne film. Eestis on tehtud väga häid lastefilme ja oleks tore, kui «Supilinna salaselts» oleks väärikas lisandus sinna ritta.

Lapsnäitlejad satuvad tavaliselt ikka ja jälle kinolinale. Olete valmis, et Arabella võib varsti mõne rollipakkumise saada?

Ma arvan, et see oleks vahva, aga eks terve Eesti ole toredaid lapsi täis.

Tagasi üles