Režissöör Margus Paju: «Supilinna salaseltsile» võiks filmida järje

«Supilinna salaselts» Foto: Kaader filmist

Läinud suvel Tartus üles võetud seiklusliku lastefilmi «Supilinna salaselts» režissööri Margus Paju sõnul ei vedanud osadesse valitud lapsed grammigi alt. Nad pigem üllatasid täiskasvanud filmikaaslasi.

Kuidas lapsed hakkama said ja kas peaosaliste valik täitis teie ootused?

Kui meie filmi teema keerleb selle ümber, kuidas täiskasvanud muutuvad lasteks ja lapsed omakorda peavad üle võtma täiskasvanute rollid, siis nii juhtus mõnes mõttes ka võtteplatsil. Mitte et meie täiskasvanud näitlejad või meeskonnaliikmed oleksid lapsestunud, aga lapsed olid neile oma suhtumiselt ja töökuselt täiesti võrdväärsed partnerid.

Kõige enam võttepäevi oli muidugi Olivial, kes mängib peategelast Marit. See, kuidas Olivia selle aja vastu pidas, oli ikka täitsa hämmastav. Ta pidi peaaegu iga päev platsil olema ja ta oli tõesti väga tubli.

Osatäitjate valikuga on alati juba väga suur protsent filmist paika pandud. Meil käis casting’utel üle viie tuhande lapse ja kindlasti oli nende hulgas veel väga palju ägedaid Supilinna salaseltslasi, aga mina leidsin oma Mari, Sadu, Olavi ja Antoni just Olivias, Arabellas, Hugos ja Karl-Jakobis ning ma olen selle valiku üle siiani õnnelik. Nad ei vedanud grammigi alt. Samamoodi Tähtvere lapsi kehastanud Sten-Markus, Meriliis ja Gregor.

See oli teie esimene täispikk lastele mõeldud mängufilm. Mida uut kogesite?

Kõige olulisem oli just see, et me ei läinud seda tegema nagu lastefilmi. See lugu ise on juba selline, mida lapsed mõistavad ja mida neil on põnev vaadata. Lugu jutustama hakates ei mõelnud me väga palju sellele, et see on lastele ja et selle pärast peaks seda kuidagi teisiti tegema või mingeid allahindlusi tegema.

Viimasel ajal tehakse ka tugevate lastefilmitraditsioonidega Põhjamaades väga palju selliseid lastefilme, kus keskkond ja tegelased stiliseeritakse üle, kostüümid tehakse naljakad jne. Mulle tundub, et need filmid alahindavad lapsi.

Kui keeruline oli ikkagi töö lastega ja millega nad üllatasid?

Üllatasid ikka. Kõik olid hästi omanäolised ja me olime ju väga palju koos. Selle aja jooksul jõudsime üksteist päris hästi tundma õppida ja üllatada ka. Tegelikult oli kõigil lastel lõpuks mingi oma stseen, kus nad omamoodi avanesid ja mingit uut tahku näitasid, aga neid on veel vara siin ära rääkima hakata.

Mis keerukusse puutub, siis töötada on hea siis, kui need, kellega koos sa seda tööd teed, tulevad sinuga kaasa. Selles mõttes oli nende lastega väga hea töötada. Me töötasime ettevalmistusperioodil kindla süsteemi järgi, millesse kuulusid nii füüsilised trennid kui ka improvisatsioonitunnid ja lugemisproovid. See andis hea baasi, millelt võtteid tegema minna.

Kellega näitlejatest või lastest oleksite valmis uuesti koostööd tegema?

Ma ei saa sellele küsimusele vastata. Näitlejate, isiksuste ja inimestena olid nad kõik äärmiselt armastusväärsed ja ma olen neile selle aja eest südamest tänulik. Tulevane koostöö sõltub aga ikka materjalist ja nendes olevatest karakteritest.

Mida ootamatut või naljakat juhtus võtetel?

See on hästi veider, et nalja sai tegelikult palju, aga meelde ei ole sellest pea midagi jäänud. Eks need olukorrad ikka lastega seotud olid.

Värvikad sündmused selle aja sees olid kindlasti laste korraldatud poiste ja tüdrukute õhtud. Lapsed elasid terve Tartu võtteperioodi Supilinnas Marja tänaval omaette korteris. See oli hästi oluline, sest nii said neist selleks suveks ka päriselt Supilinna lapsed.

Sealsamas Marja tänava korteris peeti kaks pidu, millest üks oli mõeldud võttegrupi tüdrukutele ja teine poistele. Õhtute programmid olid tihedad ning sisaldasid lisaks osavusmängudele ja viineripirukatele ka päris ehtsat vihjete järgi aarde otsimist Supilinna tänavatel.

See poiste ja tüdrukute asi ei olnud lõpuks muidugi nii karm ning tegelikult jooksid mõlemal peol nii võttegrupi mehed kui naised mööda öist Supilinna hingetult ringi ja otsisid plangupragudesse peidetud vihjeid.

Millised olid võtete kõige raskemad päevad?

Päris paljud võttepäevad algasid äratusega kell pool viis. Ega siin vist palju pole vaja selgitada ... Aga sellest sai alati kohvi ja esimese prooviga üle.

Milline on suurima duublite arvuga koht filmis?

Eks neid ikka oli, aga ma ei hakkaks ühtegi konkreetset kohta välja tooma.

Kasutasite ka palju välismaalaste abi. Kes nad olid ja mida nad tegid?

Tegime seda filmi lisaks meie produktsioonifirmale koos Soome ühe tuntuima produktsioonifirma Solar Filmsiga. Nii sattus meeskonda ka soomlasi: üks meie kunstnikest Kaisa Mäkinen ja helioperaator Viktor Toikkanen ning muidugi Helsingi linnateatri näitleja Sampo Sarkola.

Aga eks neid võõramaalasi oli projektiga seotud veelgi: Taanist Columbiani ja Inglismaast Ameerika Ühendriikideni. Igaüks aitas omamoodi.

Kas süžeed tuli filmi käigus ka muuta või sai lugu lindile täpselt nii, nagu see oli paberil?

Süžeed muidugi mitte, aga eks stseenid hakkasid päris kohtades ja päris tegelastega ikka oma elu ka elama. Üks tore seik sellega seoses oli professor Peeter Remmelga korteris filmides. Remmelgas, keda kehastab Tiit Lilleorg, on loo järgi peategelase Mari vanaisa. Ta elab sellises korteris, kust ei ole midagi ära visatud. Nende professorite ja teadlaste suguvõsa on seal elanud juba mitu põlve ning iga uus põlvkond on midagi uut juurde toonud.

Seal korteris filmisime stseene kahest eri ajastust: tänapäevast ning 1941. aastast, kui vanaisa oli veel väike poiss ja kui teda külastab ootamatult tema onu Kristjan, kes on noor ja lootust andev teadlane. Kristjanit kehastab Jonathan Peterson.

Kui me olime vanaisa kojutuleku Tiiduga ära filminud ja järgmisel päeval hakkasime filmima Kristjani tulekut ja Jonathan tegi oma misanstseeni läbi, oli selles midagi väga tuttavat. Kuigi ta ei olnud Tiidu eilse päeva mängu näinud, tuli ta tuppa ja pani oma portfelli täpselt samasse kohta, kuhu Tiit oli eelmisel päeval oma portfelli pannud.

See oli kuidagi eriline hetk. Ajad said korra kokku ja hakkasid oma elu elama. Filmi seisukohast on see muidugi pisike detail, mida keegi vaevalt märkabki, aga detailid on need, mis mulle väga meeldivad.

Mida te ütlete Tartu kui võttepaiga kohta?

Tartu oli muidugi üks selle filmi põhivõludest. Sellise salapäraste meeleoludega lastefilmi jaoks on Tartus uskumatult palju materjali.

Mõnevõrra ootamatult hirmutav oli aga remontide laine, mis meid nendes vanades ja arhailistes kohtades saatis. Vaevalt olime mõne maaliliselt vananeva võttepaiga välja valinud, kui sinna jõudis remont ja ehitus. Eks see ole ju omamoodi paratamatus, aga veidi kurvaks teeb ikka. Vanu ja erilise hõnguga võttepaiku, kus filmida, jääb Eestis üha vähemaks.

Kus ja kuidas toimus montaaž ning kas monteerimisel tuli üllatusi?

Montaaži alustasime juba septembris. Monteerisime koos Soome «montaažiprintsi» Harri Yloneni ja Marion Koppeliga.

Ma usun, et kui sa monteerides raskuste ette ei satu, siis sa ei ole tegelikult piisavalt palju monteerinud. Montaaž ei ole pelgalt filmitud materjali kokkupanek plaani järgi. See on alles algus. Siis sa õpid seda materjali uuesti tundma ja hakkad sellega uuesti tööle.

Kui palju tuli teha järelhelindamist, kui palju kasutasite eriefekte?

Eriefekte just palju ei ole, aga üht-teist siiski. Eks neid siis näe juba filmis.

Kas «Supilinna salaseltsile» võiks vändata ka järje?

Võiks kindlasti. Karakterid on toredad ja sedasorti seikluslugusid tahaksid lapsed ilmselt veelgi vaadata. Aga ma arvan, et mina olen oma «Supilinna» juba teinud.

Esilinastus tulekul

• Eelmisel suvel Tartus filmitud seikluslik koguperefilm «Supilinna salaselts» esilinastub mais Tartus Cinamonis.
• Film on inspireeritud Mika Keräneni populaarsetest lasteraamatutest.
• Režissöör on Margus Paju, operaator Meelis Veeremets ning filmikunstnikud Jaagup Roomet ja Kaisa Mäkinen. Stsenaariumi kirjutasid Mihkel Ulman ja Christian Gamst Miller-Harris.
• Osatäitjad on  Olivia Viikant, Karl Jakob Vibur ja Hugo Soosaar Tallinnast, Arabella Antons Tartust, Sten-Markus Rohtla Rakverest, Gregor Kelder Kuressaarest ning Meriliis Lillemägi Pärnust. Mängivad veel Tiit Lilleorg, Evelin Võigemast, Mirtel Pohla ja paljud teised.