Mükoloog õpetab heal ja halval vahet tegema

Panter-kärbseseen. Kasvab okas- ja segametsades. Foto: Vello Liiv

Noor mükoloog Teele Jairus tuleb seenenäitusele otse seenelt. Tal on kaasas kahtlase väljanägemisega kübarakandjad ja seeneraamat. Imestada pole midagi: meie seeneilm on suur ja seal on ka väga ohtlikke tegelasi.

«Kõige rohkem ajavad inimesed segi valge kärbseseene ja šampinjonid,» ütleb Tartu Ülikooli mükoloogia doktorant Teele Jairus. «Sel aastal sõi Saaremaal üks pere valget kärbseseent šampinjonide pähe.»

Eelmisel nädalal Tartu keskkonnahariduse keskuse seenenäitusel huviliste silmaringi laiendanud Teele Jairus soovitab halva vältimiseks tundmatud ja kahtlusi tekitavad seened metsa jätta või siis mõne lihtsa tarkuse kõrva taha panna.

Näiteks selle, et kui soovitakse mõnd seent määrata, siis tuleb metsast kaasa võtta terve seen, mitte ainult kübar. Miks, selgub siin kõrvalolevatelt piltidelt, mille all noor mükoloog annab mõned lihtsad näpunäited, kuidas teha vahet heal ja halval.

Aga mida Teele Jairus seentest endale söögiks korjab? «Tean palju rohkem söögiseeni, kui söön,» naerab ta. «Korjan vaid neid, mis mulle maitsevad.» Talle maitsevad riisikad, puravikud, tatikad, liimikud, söödavatest limanuttidest näiteks oliiv-limanutid, kukeseened, kitsemamplid ja ka torbikseened.

Pilvikuid korjab ta söögiks harva, sest need on enamasti ussitanud. Teele Jairus ei korja vöödikuid, külmaseeni ja rupikuid, sest pole neid proovinud.

Kuid mis seened need siis on, mille tuvastamiseks noor mükoloog seeneraamatut vajab? Selgub, et ta on Tartumaa metsadest kaasa toonud surmavalt mürgised kühmvöödikud.
---------------------------------------------------------

Valge kärbseseen

Surmavalt mürgine valge kärbseseen on alati kübara alt valge. Sellel seenel nagu ka kõigil teistel kärbseseentel on jala alusel tupp ehk kotjas moodustis. Valget kärbseseent on ära vahetatud kitsemamplite ja šampinjonidega. Kõigist surmaga lõppenud mürgistustest 90 protsenti on põhjustanud valge või roheline kärbseseen.

Metsšampinjon
Aniisilõhnaga hea söögiseen metsšampinjon nagu ka teised šampinjonid pole kunagi kübara alt valge. Noortel seentel võivad kübara all asuvad eoslehed olla valkjad, roosad, hallikasroosad või hallid. Šampinjonidel pole ka kunagi jala alusel kotjat moodustist.

Ohumärk
Tähelepanu! Nii valgel kärbseseenel kui ka teistel kärbseseentel on jala alusel kotjas moodustis. Kui tegu on kahtlase seenega, tuleb see alati koos jalaga ettevaatlikult üles korjata, sest muidu võib tupp jääda sambla või mulla sisse ning ohumärk jääb tähele panemata.

Kitse­­mampel
Hinnatud söögiseen kitse­­mampel jääb seenelistest tihti metsa, sest tal on jala ümber rõngas. Kitsemampel pole kunagi kübara alt valge, samuti pole kitse­­mamp­­lil jala alusel kotjat moodustist. Et kitsemampel kasvab vahel kõrvuti valge kärbseseenega, tasub tähelepanelikult vaadata igat korvi pandavat seent.

Roheline kärbseseen
Surmavalt mürgine roheline kärbseseen võib saada üles korjatud rohelist värvi pilviku pähe.

Panterkärbseseen
Panterkärbseseene võib pealiskaudne seeneline segi ajada suure sirmikuga. Panterkärbseseene kübaral on heledad täpid tumedal taustal, suurel sirmikul tumedad soomused heledal taustal. Panterkärbseseenes ja punases kärbseseenes olevad mürkained mõjuvad närvisüsteemile.

Suur sirmik
Suur sirmik on väga hea söögiseen, mille jala alusel ei ole kotjat moodustist, selle seene kübar on pealt soomuseline. Väga head söögiseened on ka metsas kasvavad safransirmikud, aga aias kasvavate safransirmikutega tuleb ettevaatlik olla, sest need on mürgised.

Soomustindik
Soomustindik on väiksena hea söögiseen, kuid seda ei tohi süüa napsu kõrvale. Soomustindik ei tee head ka siis, kui olete paar päeva enne selle söömist napsutanud. Linnas parkides kasvavad soomustindikud las jäävad oma kohale, sest neisse on talletunud palju kahjulikke aineid.

Tavavahelik
Tavavahelik, mida meil paljud seenelised korjavad ja söövad, ei tee inimesele head. Tavavaheliku mürgistuse korral võivad haigusnähud ilmneda kiiresti: juba mõni tund pärast seente söö­­mist tekivad kõhuvalu, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus. Enamasti aga avalduvad haigusnähud mõne päeva, kuu või aasta pärast. Siis võivad tekkida neerupuudulikkus ja kusiveresus.

Sooriisikas
Sooriisikas on ainus riisikas, mis jätke korjamata. Üldiselt kaotavad riisikad oma mürgisuse kupatamisel, kuid sooriisikat loetakse jäävalt mürgiseks. Erinevalt teistest riisikatest ei ole sooriisikal valget piima. Sooriisikal on ka suur oht sattuda mittekupatatavate seente hulka, sest see riisikas ei ole kibe.