Ivi Drikkit: Lukase versioon – võlakoormaga ellu

Ivi Drikkit. Foto: .

Palju toredaid inimesi astub avalikkuse ette huvitavate ideedega. Mida nädal edasi, seda rohkem neid on, sest marsisammul lähenevad valimised on sundinud parteisid oma turviseid ja võitlusvahendeid üle vaatama ning korrastama. Eks ole märgatud sedagi, et laskemoonana on eriti hinda läinud arukad ettepanekud kännu taha kinni jäänud asjade lahtipäästmiseks. Üks selliseid on kõrgharidus ja selle rahastamine.

Võimukoalitsiooni kuuluv haridus- ja teadusminister pakkus eile välja võimaluse, et kõrgkoolis tasuta õppinult hakataks võlga sisse nõudma siis, kui ta on kõrgharituna asunud tööle hea palgaga ametikohal. Sarnaneb teise õppelaenuga, aga olgu peale. Meenutavat astmelist tulumaksu, on juba öeldud, sest õppekulu hakkavad tagasi maksma (kõrghariduskassasse) kõrgepalgalised. Aga kui kõrge? Kuidas seatakse piir? Kui tihti seda korrigeeritakse? Küsimusi tekib muidki, aga küllap edaspidi leidub nii ettepaneku analüüsijaid kui ka põhjalaskjaid. Mina tahan hoopis küsida, kas meil varsti enam on üldse põhjust rääkida tasuta ehk riigi tasutud kõrgharidusest.

Tõsi, täielikku tasulist kõrgharidust ei ole veel söandanud rahvale pakkuda ükski erakond, isegi tööandjate vastavast nõudest ei söandatud kindlalt kinni haarata, aga otsingud näikse sinnapoole liikuvat. Järjest käiakse välja tasulise õppe variante ja kombinatsioone, üks selliseid on ka Tõnis Lukase versioon.

Vahelduseks võiks keegi pakkuda radikaalset muudatust, mis tooks taas esiplaanile tasuta kõrghariduse kõigile. Kes sekkuks debatti mõistliku mõttega, kartmata otsesõnu riivata ka üldist eelarve- ja maksupoliitikat? Või jääbki nii, et juba pooli üliõpilasi koormav maksukohustus üha laieneb, kuni ununeb mõtegi tasuta haritud saada?

Ja veel – millal oleme ühiskonnas kokku leppinud, et Eestis saab kõrgharidust ainult raha eest?