Kirjad Zaporižžjast: sõda ei lõpe veel niipea
Lisatud pildid ja video!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Paljud Zaporižžja pered on pühapäeval sõitnud Hortitsa saarele, mis on pikk ja kaljune maariba Dnepri jõe ühes servas. «Христос воскрес!», «Воистине воскрес!» kostab ümberringi. Esimese ülestõusmispüha puhul on inimesed rõõmsad ja pidulikult elevil.

Hortitsa on sajanditetagune kasakate tugipunkt. Nüüd märgib toda aega vabaõhumuuseum ja etnograafiline hobuteater. Teatri hoovil on mehed värvilistes kottpükstes ja laiade varrukatega atlass-särkides ning harjavad oma ratsusid. Või näitavad, millise laksu teeb kasakapiits ja milliseid kaheksaid joonistab õhus kasaka mõõk.

Virsikupuud õitsevad

«Nagu polekski sõda,» ütleb Igor Jesaulov äkki. Noogutan talle vastu – tõepoolest, nagu polekski sõda.

Igor Jesaulov on Eesti pagulasabi üks Ukraina-poolseid töötajaid. Kui ta meid pärast oma isa juurde suvilasse viib, istume lauda ja igaüks saab oma klaasikesse sortsu samakat.

«No võtame nüüd kõigi nimel!» ütleb üks.

«Ei, võtame ikka Ukraina nimel, ja alles siis meie kõigi heaks,» arvab teine.

Laua otsas tekib äge vaidlus, mis on tähtsam. Kas see, et sõda lõpeks, või lähedaste tervis ja heaolu. Üht ei ole teiseta. Me võtame!

Mitte keegi ei tea head vastust küsimusele, mida toob tulevik Ukrainale.

Enamasti arvavad inimesed, et sõda ei lõpe niipea.

«Ühtset Ukrainat ei ole enam, kuigi valitsus ainult sellest räägib. Selle nimel on aga väga raske seista ja tegutseda,» ütleb Igor Jesaulov. «Liiga palju inimesi on surma saanud.»

Igori 79-aastane isa Viktor Jesaulov on eluaegne kaevur ja suure osa elust elanud Mariupolis. Kui kõht täis ja toostid tõstetud, läheme Dnepri äärde jalutama. Viktor küsib, kas Eestis leitakse lapsi kapsalehe alt või toovad neid kured.

Ma ütlen, et rohkem toovad neid ikka kured.

«No näete! Sest neist, keda toovad kured, kasvavad head ja tublid inimesed. Nagu kotkad, väärikad! Aga need, kes on kapsalehe alt korjatud, on sellised … poolearulised,» räägib Viktor Jesaulov.

Kuulan huviga edasi.

«Ja teate, kuidas meil siin on. Meie saadikud (ma usun, et ta peab silmas riigiduuma saadikuid – AJ) on kõik kapsalehe alt korjatud. Võib-olla ainult viis või kuus on neid, keda on toonud kurg.»

Igor Jesaulov naerab oma isa jutu peale, aga hurjutab siis: «Kui nii jätkad oma lobaga, siis ütleb keegi su pihta – бытовой сепаратист

See ei ole aga naljaasi. Nimelt on Zaporižžja linna ühel tohutu laial neljarealisel tänaval reklaamtahvel, millel needsamad sõnad – «бытовой сепаратист» (koduseparatist – toim). Edasi read, et kui näed või kuuled kedagi, kes solvab rahvussümboleid või kes ootab «vene rahu» või täpsemalt «vene maailma» saabumist, siis helista, ja number.

Бытовой сепаратист´i ootab 7 kuni 12 aastat vabadusekaotust, seisab seal veel.

Niisugune näeb välja Zaporižžjas plakat, mis kutsub inimesi üles kaebama.

Kõik kolm pagulasabitöötajat, kellega ma eelmisel nädala lisaks eestlastele Eero Jansonile ja Kristina Kallasele Zaporižžjas kohtun, on minu silmis kullaprooviga inimesed.

Näiteks Inna Šulženko, kes on Luganskist pärit põgenik. Temaga sain vestelda vaid ühel õhul, sest ta oli ära, kuna jagas Luganski-lähedastes purustatud külades poolnäljas inimestele toidu- ja esmatarbevahendite pakke – 700 pluss 700 pakki. Need olid koostatud Eestist, sealhulgas Tartust, saadetud raha eest. Tema kuue päeva tegemisi filmis seal Eesti dokumentalist Vahur Laiapea.

Küsisin Inna käest, miks ta seda teeb, sest rinde läheduse tõttu on Luganski lähistel päriselt ohtlik. Inna on kolmekümnendates eluaastates kahe lapse ema.

Inna vastas, et teab kõiki neid külasid, seal elavad tema naabrid, et ta peab. Pealegi on mustlane talle ennustanud, et ta elab ära pika elu, niisiis ei saa ju midagi halba juhtuda.

Kolmas Ukraina-poolne töötaja on Tatjana Lõkova, kellest juba jutustasin lugudes, mis rääkisid ühiselamus ilma emata elavast viieaastasest tüdrukust ning Vassilivka külast.

Betoonist kontrollpostid

Ida-Ukraina suuremad linnad on piiratud betoonplokkidest postidega, mille kõrval asuvad liivakottidega laskepesad. Relvastatud ja vahel ka maskides mehed peatavad autosid ja küsivad, kas kõigil on dokumendid kaasas, kas keelatud asju ei ole, ning paluvad avada pagasiruumi.

Kui me neljapäeva õhtul asume pärast meditsiinitehnika üleandmist Mariupoli kiirabihaiglale tagasi kodu – Zaporižžja – poole teele, läbime taas need kontrollpostid.

Vormis mees küsib, kas me tõime Mariupolist midagi ka kaasa – Mariupol  asub rindest mõniteist kilomeetrit eemal.

«Ei, ei toonud midagi,» vastab meie autojuht.

«Kas isegi kärbest mitte,» küsib ta üle.

«Ei, isegi mitte kärbest!»

Tagasi üles