Üheksa inimest põgenesid sõja eest ühe mootorrattaga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Julia Slavskaja (tagaistmel) ja tema seitse last ning mootorratas, mis neid sõja käest päästis. Pilt on tehtud eelmisel suvel pärast Vassilivkasse jõudmist.

FOTO: Oleg Tolstonog

Tatjana Lõkova käänab rooli paremale ja siis järsult vasakule, püüdes nii teravaservalistest asfaldiaukudest mööda pääseda. Auto tagaotsast kostab konservide ja kondenspiimapurkide kolinat, makaronid ja jahutooted õnneks ei «karju».

Eesti pagulasabi töötajad Tanja Lõkova ja Eero Janson Zaporižžjas ostetud toiduabi väiksesse autosse surumas.

FOTO: Aime Jõgi

Julia Slavskaja ja Oleg Tolstonog olid sel päeval esimesed, kes Vassilivkas abipakke saama tulid.

FOTO: Aime Jõgi

Tanja Lõkova töötab Zaporižžjas giidi ja inglise keele õpetajana ning on Eesti pagulasabi üks Ukraina-poolsetest töötajatest.

Autos istub veel Eesti pagulasabi juhatuse esimees Eero Janson ning me oleme kolmekesi teel Vassilivkasse, 50 kilomeetri kaugusele Zaporižžjast.

Enne teeleasumist kulus meil suures toidupoes terve tund. Ladusime ühte ostukorvi konserve, õli, kuivaineid, sealhulgas teed ja makarone, ning teise seepi, šampooni, pesupulbrit, tualettpaberit.

Erilised abivajajad

Veel on autos beebitoitu ja mähkmeid, voodipesu ja patju. Ka kiirkeedukann ja saumikser, mis lähevad ühele emale ja tema huule- ja suulaelõhega lapsele, kes tavatoitu süüa ei saa.

Vahepeal käib Tanja Lõkova apteegis, et osta antibiootikume ühele Vassilivka vanainimesele, kes on haigestunud kopsupõletikku ning kel endal ravimite ostuks raha pole. Ukrainas saab ravimid, sealhulgas antibiootikumid, apteegist kätte retseptita.

Vassilivka Punase Risti hoovis tõstame kõik asjad autost välja asfaldile ja pakime ükshaaval väiksematesse kottidesse ümber. Juba on Punase Risti esimees Galina Laletina jõudnud helistada ühele perele, kes saabus Vassilivkasse kaheksa kuud tagasi ning kel on puudus kõigest.

Nii kohtun ma 33-aastase Julia Slavskajaga.

Julia Slavskaja ja ta mees Oleg Tolstonog elasid Donetski eeslinnas Makejevkas. Neil on seitse last: 14-aastane Vladimir, 12-aastane Valeri, 11-aastane Oleg, 8-aastane Ilona, 6-aastane Vladislav, 5-aastane Aleksandr ning aasta ja kahe kuune Alina.

Julial ja Olegil oli Makejevkas suur majapidamine: 11 emist ja kolm mullikat. Julia pidas kauplust, Oleg tegeles loomadega.

Enam ei suuda ja kõik

Eelmise aasta augustis muutus nende elu mõne päevaga.

Julia ja Oleg istusid lastega kolm päeva varjendis. Kui julgesid, käisid majas süüa tegemas … Ja jälle tagasi.

Kui pommid hakkasid plahvatama nende aias, siis ütles Julia, et tema enam ei suuda ja nüüd on kõik. Nad müüsid oma loomad maha nii kiiresti, kui see sõja ajal on võimalik, ning peaaegu ei millegi eest.

Bussid enam ei sõitnud, mingisugustki ühistransporti polnud.

Oleg ja Julia vaatasid oma majapidamises ringi ja nende silm jäi pidama külgkorviga mootorrattal.

Kuidas paigutada külgkorviga mootorrattale üheksa sõitjat? Inimene peab olema tõepoolest väljapääsmatus olukorras, et üldse midagi niisugust kaaluma hakata.

Oleg asus tööle. Ta monteeris rattalt külgkorvi maha, võttis maja eest ukse ning kinnitas selle mootorratta külge otsekui parve.

Olegi koht oli «roolis». Julia sidus pooleaastase Alina kõhu peale ja istus Olegi taha. Nende vahele mahtus vanuselt järgmine laps Aleksandr. Ülejäänud viis seadsid end sisse uksel. Kaasa oli võimalik võtta niipalju hädavajalikke asju, kui sinna veel mahtus.

Nad ööbisid telgis ja olid teel seitse päeva. Läbisid 250 kilomeetrit, sest kiiremini üks mootorratas, mille koormaks on üheksa inimest, Ukraina teedel ei liigu. Nii jõuti Vassilivkasse, mis oli Juliale ja Olegile varasemast ajast tuttav koht ja kuhu jäädi pidama.

Nad registreerisid end pagulastena, nende lapsed pääsesid kooli ja lasteaeda ning neile leidus elukoht ühes majas, kus neil tuleb maksta ainult elektri ja gaasi eest. Punase Risti toiduabiga elati talv üle.

«Kõige tähtsam on, et siin on vaikne,» rääkis Julia. «Ja kuigi me oleme väga palju kaotanud, on seitse last tähtsamad kui kogu too varandus kokku, mis meist Makejevkasse maha jäi.»

Küsimuse peale, kuidas lapsed selle kõik üle elasid, vastas Julia, et paremini kui ta ise. Ainult Aleksandr kaotas mõneks ajaks kõnevõime.

Julia ja Oleg arvavad, et nad ei naase oma koju Makejevkasse enam kunagi.

Tagasi üles