Mariupolis opereerivad kirurgid haavatuid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Mariupoli kiirabihaigla peaarst Sergei Orleanski näitab üht palatit ja märgib, et need noored mehed ei ole õnneks haavatud, vaid haigestunud muil põhjusil, mida elus ning ka rindel olles ikka ette tuleb.

FOTO: Aime Jõgi

Mariupoli kiirabihaigla peaarst Sergei Orleanski astub mööda hämaravõitu koridori, mille põrandad on kaetud aukliku linoleumiga. «Ma räägin teile kõigest,» ütleb ta sõbralikult, kuid ei naerata kohtumise jooksul kordagi.

Eesti Pagulasabi inimesed on kohale toimetanud hulga meditsiinitehnikat, mida on tulnud majja tassima Mariupoli kiirabihaigla peaarst Sergei Orleanski (esiplaanil) koos haigla vastuvõtuoakonna juhatajaga.

FOTO: Aime Jõgi

Mariupoli kiirabihaigla.

FOTO: Aime Jõgi

Haigla kehvakese ilmega vastuvõtutuba.

FOTO: Aime Jõgi

Silt varjendisse.

FOTO: Aime Jõgi

Mariupolis elab pool miljonit inimest ja seal on kokku üheksa haiglat. Kõige suuremad kogemused erakorralise meditsiini vallas on just Mariupoli  kiirabihaiglal.

Peaarst Sergei Orleanski on erialalt südamekirurg ning ta on Mariupoli kiirabihaiglas töötanud 16 aastat. Haiglas on 205 kirurgilist abi vajava patsiendi voodikohta. Teisi osakondi on ka, aga need ei ole meie jutu teema.

Kui Mariupolisse hakati tooma haavatud sõdureid ning kui haavatuteks osutusid aina sagedamini ka tsiviilisikud, oli selge, et linn vajab üht väga erilise valmisolekuga raviasutust.

Rindehaigla

Nüüdseks on Mariupoli kiirabihaiglast kujundatud rindehaigla, mida valvatakse ööpäeva läbi ning kuhu on Kiievist ja Odessast appi saadetud neli sõjaväearsti koos varustusega. Haiglal endal on kümme kirurgi.

Kõige hirmsamad on Orleanski sõnul juhud, kui inimene on astunud miinile. Kollaste siltidega täispikitud miiniohtlikke põlde nägin ma isegi, kui Mariupolist tagasi Berdjanski poole sõitsime. Neid põlde ei hari sel kevadel keegi, mõtlesin, ja ainuüksi mõte sellest tundus kõhe.

Esimese suure hulga haavatute kogemuse sai Mariupoli kiirabihaigla 2014. aasta 9. mail. «Meile toodi ühekorraga 20 haavatut,» kirjeldab Orleanski. «Kõik koridorid olid neid täis, veri voolas põrandal. Me opereerisime ja opereerisime.»

Ta ütleb, et nende maa on väga-väga vaene ning et seda näeb igaüks ka oma silmaga, kui kehvades tingimustes peab haigla tööd tegema.

«Aga seni, kuni meil on pead otsas ja käed terved, saame hakkama,» sõnab Orleanski. Ta lisab, et õnneks ravimeid nüüd jätkub, mitte nii nagu sõja algul, mil kogu nende haigla rohutagavara mahtus kahte kohvrisse.

Orleanski meenutab vene vanasõna: kui poleks olnud ebaõnne, poleks olnud ka õnne. Eestlane ütleks ilmselt, et pole halba ilma heata.

«Algul oli raske kohaneda. Näiteks juba sellegagi, et koridorides kõnnivad ringi relvadega inimesed. Aga inimene harjub. Me ei tea, mis on puhkus või mida tähendab see, et sõidad kuhugi välja,» räägib peaarst edasi.

9. aprillil, mil Eesti Pagulasabi töötajad Mariupoli kiirabihaiglale järjekordse annetuse üle andsid – Eesti raha eest siin kokku ostetud meditsiinitehnika, operatsioonilaua lambid, meditsiiniinstrumentide steriliseerimiskastid, tilgutite hoidjad – ei olnud haiglasse toodud ühtegi haavatut. Päev varem oli haavatuid aga kaks, mõlemal luumurdudega kuulihaavad.

«Jumal tänatud, et praegu on meil enamasti sees need võitlejaid, kes on haigestunud kas bronhiiti või kopsupõletikku,» ütleb ta. «Aga siin on olnud ööpäevi, mil meile on toodud 60 inimest 24 tunni jooksul. Jah, see oli näiteks jaanuaris, aga seda on olnud varemgi.»

Eelmise aasta augustist senimaani on Mariupoli kiirabihaiglal tulnud teha 347 operatsiooni haavatuile. Kuus patsienti on surnud. 

Nooled seintel

Kui Sergei Orleanski oma haiglat näitab, kutsub ta meid kahte palatisse, kus lamavad või istuvad mehed, kelle T-särgist või vormipükstest on aru saada, et tegu on sõduritega. Haiglarõivaid ei kanna keegi.

Märkan mitmel pool koridoride seintel ka valget paberit, millel noolega kiri «Убежище» (varjend). Pärin, kas neil on olnud vaja seda убежище’d kasutada.

«Ei,» vastab Orleanski, «aga selleks tuleb valmis olla.»

Küsimuse peale, millal sõda lõpeb, hakkab Sergei Orleanski rääkima sellest, kui tähtis sadamalinn on Mariupol ning et seal on metallurgiatehased ja masinaehituskontsern ja … Ning sellest, et Donetsk jääb teisele poole. Aga Donetsk on Donbassi süda ning Mariupol ja Donetsk vajavad teineteist.

«Sõda lõpeb siis, kui oligarhid omavahel kokku lepivad,» ütleb doktor Orleanski.

Tagasi üles