Sügisene paanika asendus tulevikuta elu stressiga

Ühiselamutoa voodil istub Donetski oblastist pärit Katja Tsupova koos aastase poja Glebi ning tüdrukutega, kellest keskmine on haiglas viibiva Marina tütar Mariam. Foto: Aime Jõgi

ÜRO humanitaarasjade koordineerimisbüroo ehk OCHA koosolek peetakse kolmapäeva hommikul Zaporižžja linna abikeskuses, mille aadress on 40 Aastat Nõukogude Ukrainat, maja number 51.

Võtan veidra tänavanime pärast põgusalt jutuks Tatjana Lõkovaga, kes on Eesti Pagulasabi üks Ukraina-poolseid töötajaid, ning ta kommenteerib lõbusalt: «Oi, meil on niisuguseid tänavanimesid palju. On tänav 50 Aastat Nõukogude Ukrainat ja tänav 60 Aastat Nõukogude Ukrainat ning igas Ukraina linnas leiab neist ühe, teise või kolmanda.»

Linna abikeskuse direktori Dmitri Matjuhhini laual lebab massiivne piibel, mille kõrval on väike kaardike loosungiga «Palveta Ukraina eest!». Need on märgid sellest, et Zaporižžja linna abikeskuse on rajanud baptistide kogudus.

Koosolekuruumis on end kohtadele seadmas üle nelikümne inimese. Nende seas on kohaliku ja oblastivõimu, mittetulundusühingute ja rahvusvaheliste organisatsioonide esindajad. Koosolekul räägivad kõik järgemööda sellest, missugune on olukord sisepagulastega ühe või teise nurga alt, ning loetakse ette arve, mida elu argipäev on selles osas toonud.

Ida-Ukrainast sõja eest pagenutega tegeleb riigis eriolukordade ministeerium.

Kus ja kui palju oma kodust lahkunud inimesi täpselt on, selle üle on väga raske arvestust pidada, sest osa registreerib end uude kohta saabumise järel kohe ära, osa aga mitte. Registreerunutest kaob peagi järgmine osa vaateväljast, sest inimesed liiguvad parema elu otsingul edasi. Ilma registreerimata ei saa nad aga ei toiduabi, ei pensione ega muid toetusi. Pagulase sotsiaaltoetus ühes kuus on 860 grivnat ehk umbes 34 eurot.

Elu määramatus

Eesti Pagulasabi juhatuse liige Kristina Kallas, kes on Ukrainas seitsmendat korda, räägib, et kui sügisel paistis, et tegemist on inimkatastroofiga ja valitses paanika, sest talv oli ukse ees, siis nüüd on olukord rahunenud. Ollakse end kuidagi sisse seadnud, lapsed käivad koolides ja lasteaedades … Ilmnevad aga täiesti uued probleemid, mis on tingitud elu määramatusest, töö leidmise raskusest ja tuleviku puudumisest. See on stress, kogukondadevahelised pinged ja alkoholism.

Eesti Pagulasabi Ukraina töötaja Tatjana Lõkova ehk Tanja läheb pärastlõunal ühte Zaporižžja haigla kirurgiaosakonda ja kutsub mind kaasa.

Ta kohtub Donetski oblastist Jenakijevist pärit Marina Šentšegijaga, kes lahkus oma kodust koos viieaastase tütre Mariamiga, kuna ei suutnud seal kauem kuulivihina all elada. Marina on üksikema.

Aprillikuu esimestel päevadel haigestus Marina tõsiselt ja sattus haiglasse. Naist opereeriti ja kõik ei läinud kaugeltki libedalt.

Marina Šentšegija tuleb meile koridori peale vastu, hoiab ennast kühmu, on nõrk ja kahvatu. Ta ütleb, et haiglal näib olevat puudus ravimitest, füsioloogilistest lahustest, ühekordsetest süstaldest, kummikinnastest, plaastritest – ühesõnaga kõigest.

«Hea, et on voodi, kus lamada,» sõnab ta, istub diivanile ja tõmbab näo valust krimpsu.

Ühiselamus, kus Marina enne haiglasse tulekut elas, teadis keegi ta naabritest Tatjana Lõkova telefoninumbrit. Nii Tatjana sellest loost teada saigi, et Marinal ei ole Zaporižžjas kedagi, kes teda aitaks. Helistajal oli mure ka ta viieaastase tütre pärast, kes on pidanud ühiselamus kõik need päevad ilma emata hakkama saama.

Ajame kolmekesi juttu. Tanja kirjutab oma kaustikusse üles kõik, mida Marinale oleks apteegist vaja osta, ning küsib, mida võiksime viia ta tütrele.

Marina ostabki apteegist kummikindaid, suure pudeli vett ja mitu karpi tablette. Tütrekesele laome kauplusest korvi sisse mahla, jogurteid, banaane ja kohukesi.

Ühiselamuelu

Ühiselamu uks käib lukus koodiga, mille Tanja telefoni teel saab, liigume trepist üles teisele korrusele. Seal on kümme tuba ning koos lastega kokku elab neis 28 sisepagulast.

Viieaastane Mariam veedab oma päeva teiste lastega mängides ning paistab, et kui kaaslasi jätkub, siis ei tule emapuudus väga meelde. Lapsi valvab Katja Tsupova, kel endal on aastane poeg Gleb. Samas toas elavad veel ta ema ja vanaema.

Katja kodu on samuti Donetski oblastis, aga ühes teises linnas. Katja ütleb, et nad on kodunt eemal olnud suve lõpust saadik.

Vahepeal astub tuppa üks rõõmsa näoga naine, kes ütleb, et 20 minuti pärast saab valmis borš, ja kui meile sobib, siis oleme boršile oodatud.

Katja teeb meile mööda korrust tiiru, näitab ühiskööki, kus ta ema toimetab, laste mängutuba, pesumasinaid, tualette ja duširuumi.

Koridori teises otsas satume kokku ärritunud naisega, kes käib meie ees edasi-tagasi ja küsib nõudlikult, kes me sellised oleme ja mida seal teeme. Seletame, et oleme Katja külalised ja eestlaste pagulasabi saadikud. Minuti pärast on kohal ühiselamu komandant, kes nõuab, miks me ei ole talle oma tulekust teatanud. Sest kord peab majas olema, muidu hakkavad seal käima igasugused, lõngused ja narkomaanid.

Ärritunud ilmega naine muutub aina vihasemaks ja laob lagedale oma arvates trumbi. Just tema on see, kes usub Ukrainasse ja on õigel poolel, aga too Katja ja teised on Putini poolt, sest kõik ju teavad, mida Katja mees Donetskis tegelikult teeb.

Köögist tuleb meid päästma borši keetev Katja ema, kes hakkab kätega kurja naise suunas vehkima, häbistab teda ja ütleb: «Sa oled üks must nõid, lõpeta ometi ära!»

Kui õues värsket õhku hingame, loen vastasmaja soklikorruse akende vahele maalitud suuri valgeid tähti, mis kuulutavad tervele kvartalile: Ирачка я тебя очень люблю.