Kolme kotiga Ukrainasse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Zaporižžja inimesed rõivastasid Lenini ukraina rahvustikanditega särki eelmisel suvel, et kaitsta monumenti radikaalsete rahvuslaste eest, kes on valmis kõik nõukogude aja ausambad maha võtma. Eesti Pagulasabi töötaja Ukrainas ja ühtlasi meie autojuht Igor Jesaulov ütles, et tema on Lenini poolt. Ta on kaugel Lenini imetlemisest, kuid leiab, et ausammas on 70-aastase ajaloo märk nende linnas. See kuulub kokku Lenini elektrifitseerimisprogrammis rajatud hüdroelektrijaamaga Dnepril, esimese sellisega terves Ukrainas. Ning ausamba-Lenin osutab just sellele elektrijaamale.

FOTO: Aime Jõgi

Sõidan koos Eesti Pagulasabi töötajate Kristina Kallase ja Eero Jansoniga riiki, kus käib sõda. Ükskõik, kuidas seda pingelist olukorda Ida-Ukrainas praegu nimetada, sisuliselt on see sõda.

FOTO: TPM

Mul on telefonis järjehoidja veebilehel mariupolnews.com ning viimastel päevadel olen end harjutanud seda lugema. Teisipäeva hommikul enne äralendu loen, et ööl vastu tänast kostsid Mariupoli kesklinna tugevad plahvatused, nii et õhulöök pani autode signalisatsioonid üürgama.

Ukraina sõjas on surma saanud üle 6000 inimese. See on terve Kiviõli täis rahvast. Kui istume Kiievi lennujaamas ja ootame edasilendu Dnipropetrovskisse, siis Kristina Kallas just nii ütlebki: Ukrainas on surmasaanuid terve Kiviõli täis inimesi. Kiviõli on ta sünnilinn.

Neid, kes on viimase aasta jooksul olnud sunnitud oma kodust lahkuma, on Ukrainas 1,2 miljonit. Püüan ette kujutada, mismoodi see oleks, kui peaaegu kõik Eesti inimesed oleksid ilma koduta põgenikud.

Kristina Kallase ja Eero Jansoniga sain meilide ja telefonikõnede kaudu tuttavaks siis, kui Mariupoli pommitamise järel kirjutasin nappe uudiseid sellest, et Tartu linn eraldab 10 000 eurot Mariupoli haiglate toetuseks ning et linnapea Urmas Klaas kutsub kõiki tartlasi omakorda annetama. Ja et 15 euro eest on Ukrainas võimalik kokku panna toiduabipakk, millest sõjapiirkonnas elav pere saab söönuks mitu nädalat. Teine, enamgi kui 10 000 eurot kogunes tartlastelt umbes nädalaga.

Taas kohtun Kristina Kallasega Tartu bussijaamas. Eesti Pagulasabi juhina seisab tal ees seitsmes Ukraina-reis. Ka Eero Janson on tartlane, kuid tema ühineb meiega Tallinnas. Kristina ootab bussi, kolm üleloomuliku suurusega turukotti kõnniteel maas. «Mõnikord me viime Ukrainasse niisuguseid asju ka,» räägib ta. Kristina selgitab, et neis on lasterõivad ja -jalanõud, mis on Narvast kogutud. Ja et selle laadungi taga on Eesti Pagulasabi kolmas töötaja Jana Kondrašova, kes püüab ka Narva inimesi Ukraina aitamise peale mõtlema panna.

Jana Kondrašova käis Ukrainas nädal enne meid ja viis kolm hiigelkotti juba kohale. Rohkem ei jõudnud. Ülejäänud kotte topib Kristina bussi pagasiruumi ning mina saan abivedamist toetada sellega, et lasen Tallinna lennujaamas ühe suure pagasi enda nimele vormistada.

Eesti Pagulasabi kolm töötajat elavad Eestis, ülejäänud kolm Ukrainas. Ma kuulen nende nimesid – Igor, Tanja ja Inna – Kristina Kallase ja Eero Jansoni suust kogu aeg, kui nad oma tööjutte ajavad, ja loodan, et suudan järgmisel päeval meelde jätta ka nende perekonnanimed.

Igoriga kohtume varsti, sest tema tuleb meile Dnipropetrovski lennujaama vastu ja sõidutab Zaporižžjasse, linna, kus ta isegi elab.

Zaporižžja on linn kahel pool 11 kilomeetri pikkust Lenini prospekti, mis algab kohe pärast Dnepri jõge, elektrijaama ning Lenini ausammast.

Kristina Kallas oli Zaporižžjas kohal OSCE vaatlejana ka täpselt aasta tagasi, mil Ukraina korraldas erakorralisi presidendivalimisi. See oli aeg, mil Donetskis läks veriseks märuliks ja sedasama kardeti siis ka Zaporižžjas. Kristinal on selle perioodi kohta rääkida terve hulk lugusid.

Üks neist on, kuidas ühel hommikul nägid zaporižžjalased, et Leninile oli selga tõmmatud Ukraina rahvustikanditega särk ja otsaette maalitud Ukraina lipp.

Hotell, kus me järgmised viis päeva veedame, kannab ilusat nime Teatralnyi. Teater, muide, ongi kohe meie kõrval.

Tagasi üles