Maire Salal on olnud suur ilus unistus luua kalmistukunsti ja -kultuuri muuseum, kuid et eraisikul – kuigi ülimalt tegusal – on seda väga raske teha, tekkis tal mõte anda oma kollektsioon üle Eesti Rahva Muuseumile.
Kalmistukultuuri muuseumi asendab näitus
20. september 2010, 09:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maire Sala käib igal aastal augusti algul koos lähedastega Saaremaal ema sünniaastapäeval. Seal tekkiski mullu mõte aastatega kogutud fotod, trükised ja palju muudki üle anda ERMile.
Aga tänavu kevadel muuseumi välja kuulutatud võistlus «Oma näitus» andis tõuke osaleda konkursil kollektsiooni põhjal valmiva väljapanekuga. Endalegi üllatuseks sai ta muuseumiööl teada, et on üks kahest võitjast. Teine võidutöö on kollektiivne ning valmib näituseks märtsis, näha saab vanu koondise Uku töid ja nüüdseid käsitöid.
Laululehtedest videoteni
Maire Sala kollektsioonis on kaustades aastakümnendite kaupa matuse laululehti, varasemad aastast 1911, uusimad tänavused. Ta on kogunud matusepilte ja -fotosid ristidest, vanemaid ja uuemaid rahvakombeid ning uskumusi. Kollektsioonis on ka videosalvestisi. Eraldi teemad on kalmistute haljastus ja arhitektuur.
Eile ERMi näitusemajas avatud näitusel «Eesti matus. Eesti kalmistu- ja matmistraditsioonid ning tänapäev», mille kuraator on Maire Sala, on igast kogutud teemast midagi välja pandud.
Oma loomulikus ilus on eksponeeritud vanu plekkpärgi ja lakke on riputatud matustel kõlanud puhkpille.
Omaette osa näitusest on Halliste kalmistu lugu. «Olen oma abikaasa Jaaguga hooldanud seda kalmistut ja saanud selle eest «Kauni Eesti kodu» võistlusel presidendi auhinna,» ütles Maire Sala.
Näitusel on ka kaks tema avaldatud raamatut. «Igaviku teele» (156 lk, 2002) keskendub Eesti matusetraditsioonidele ja hauaplatside kujundamisele, «Viljandimaa kalmistute lugu» (112 lk, 2007) käsitleb aga rituaali muutumist matmiskombestikus, aluseks Viljandimaa kalmistud ja matusekombed.
See värskem kaantevahe on ühtlasi autori magistritöö. Nimelt mõistis ta ühel hetkel, et talle antud roll siin elus vajab veel teadmiste kogumist, sest mõnelgi hetkel oli ta tajunud mõnes küsimuses teadmatust. Sellest hoolimata, et tal on juba kõrgem haridus – Eesti Põllumajandusakadeemia, agronoomia, 1972.
«Nii tulidki teadmised kristlikust kultuuriloost alles pensioniikka jõudmisel EELK Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo magistriõppes,» märkis ta.
ERMi teaduri, projekti «Oma näitus» koordineerija Taavi Tatsi arvates on Maire Sala teinud oma väljapaneku kogu hingest. «Arvestades teema emotsionaalsust ja puudutust, mida see tekitab, on näitus hästi õnnestunud ning annab teemat edasi sellisena, mis see on – osa meie argielust,» ütles ta.
Osa meie argielust
Tatsi arvates aitas näituse õnnestumisele kaasa selle koostaja tegevus samal alal.
Maire Sala peab Viljandis matusekontorit Ööviiul. Kodus Karksi-Nuias on tal kirstu- ja pärjatöökoda, külmkamber surnukehade hoidmiseks jms. Teisipäeval käis ta Penujal ühel lahkunul järel, eile hommikul kohtus Abjas urnimatuse pärast. «Ma olen surmaga harjunud, olen selle ala endale selgeks teinud,» ütles ta.
Maire Sala on käinud paarisajal kalmistul Eestis. Kalmistukultuuri olukorda peab ta üldiselt heaks. Oma mõtte rajada kalmistukultuuri muuseum on ta seoses ERMis avatud näitusega maha matnud.
Kaks võidutööd
• Eesti Rahva Muuseum kuulutas talvel välja võistluse «Oma näitus», mis andis kaks võitjat.
• Maire Sala «Eesti matus» avati ERMi näitusemajas eile.
• Abja-Paluoja MTÜ Mulgi Ukuvakk näitus käsitöödest avatakse märtsis.