Oli lennuilmajumal parasjagu lätlane või mõnest muust rahvusest, igatahes laupäeva keskhommikul tegi ta lennupäevade korraldajad mõneti murelikuks. Lennundus on ju ilmast niivõrd haavatav. Sompus, tuuline ja pilvine ilm kippus suurürituse sootuks tuksi keerama.
Ent publik ennast sügisilmast eriti häirida ei lasknud ja rahvast vooris lennundusmuuseumi katkematult – avapäeval oli neid pealt 800.
Esialgu kas või ekspositsiooni uudistama ja maapealseid võimalusi ära kasutama. Sai ju ennast teatud summa eest simulaatorites päris piloodina tunda või katapuldi abil paarikümne meetri kõrgusele õhku viskuda.
Päeva peale lennujumal leebus ja tegevused kolisid kõrgemale. Vaatamiselamusi pakkusid batuudihüppajad, langevarjurid, ehtsad ja mudellennukid ning teisedki, vaid vigurlendurid jäid esialgu Lätti.
See-eest võisid soovijad ise helikopteril tõelist lennuelamust kaifida. Seda küll maapealsest simuleerimisest kõvasti kopsakama summa eest, ent asi tundus küünlaid väärivat. Ühest kopterist jäi huviliste lennutamisel väheks.
Täpselt 100 aastat tagasi said Tartu tudengid õhukooliloa, 20 aasta eest alustati Tartus pilootide koolitust ning kümne aasta eest hakkas idanema lennundusmuuseumi idee.