Vanemuise lavalt paistis puhastumatus

«Puhastuse» esietenduse lõpuaplaus tõi Vanemuise väikses majas vaatajate ette teiste hulgas lavastaja Liisa Smithi (vasakult), Maarja Miti (Aliide Truu noorena) ja Marje Metsuri (Aliide Truu). Foto: Kristjan Teedema

Vanemuises esietendunud Sofi Oksaneni jätkuvat kõneainet pakkuv «Puhastus» on juba ette intrigeeriv ettevõtmine. Ja kuigi lavastusel on mitmes aspektis potentsiaali, jääb puhastumine laval kahjuks olemata.

Nii kirjanik Sofi Oksanen kui ka Londonis töötav hästi premeeritud eesti lavastaja Liisa Smith (ja ka kunstnik Marge Martin) on ühest põlvkonnast. Võib isegi öelda, et tegemist on postsovetliku põlvkonna esindajatega, sest nende aktiivsemad teismeaastad on leidnud aset nõukogudejärgses ühiskonnas.

Seega saab näidendis käsitletud aeg Teisest maailmasõjast kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni olla vaid konstruktsioon vanemate inimeste muljetest ja koolis õpitust ning võib sisaldada oma isiklikke kogemusi lapsele olulistes detailides.

Igal oma kujutelm

Samamoodi on lugu siinkirjutajaga. Ja sellest ehk tekivadki käärid teksti, lavastuse ja käesoleva artikli autori vahele – igaühel on peas oma autoriteetidel põhinev kujutelm Eesti lähiminevikust, mistõttu võivad näidendis ja romaanis kirjeldatud elusaatused mõjuda võõrastavalt, sest see ei puuduta «minu isiklikku kogemust».

Kuigi, tuleb tunnistada, Eesti juurtega Sofi Oksaneni ning Inglismaal töötava Liisa Smithi kui mõnes mõttes «võõra» nägemus «omast» on ette paeluv, ei ole tulemus nii puhastav, kui pealkirjast «Puhastus» võiks eeldada.

Kusjuures seda väidet ei peaks üheselt negatiivselt mõistma. Sest lavastus suutis Oksaneni kui kirjaniku muuta minu silmis veelgi intrigeerivamaks, kui ta oli enne Smithi tõlgenduse vaatamist Vanemuises. Kirjanduslik «puhastumine» on veel loodetavasti ees (vaatasin etendust puhta lehena, lugemata näidendit või romaani).

Imekspandav kujundus

Imestama pani aga teksti selline instseneering. Ehk on nüüdisaegne teater nägemisnärvi liigselt hellitanud järjest leidlikumaks ja kohati minimalistlikumakski pürgivate lavakujundustega, et nähes justkui juba kümnendite taha jäänud lavakujundust kõikuvate butafooruste ja akendega, ei oska muud teha kui südamest imestada. Tõesti imestada!

Ehk on selle taga kummardus nõukogude teatri naturalistlikule lavailmale, ent sellisel juhul jääb see arusaamatuks, neelates endasse kõik toimuva – nii potentsiaalselt huvitavalt lahendatud noore ja vana Aliide Truu paralleellood kui ka näitlejate lõpuni läbi elatud rollid.

Kuigi Marje Metsur suutis vana Aliide rollis naise raskeid läbielamisi, süümepiinu ja elusaladusi samm-sammult miimikaga väga meisterlikult avada, jääb see väheusutava kujunduse sees puudutamata.

Sama lugu on Maarja Miti kehastatud noore Aliidega, kes jõulise naisena neidsamu läbielamisi lootusega õnnelikule armastusele alla püüab suruda, ja verinoore näitleja Liisa Pulga Zara rolliga, mis noore naise rabeduses lõpuni välja kannab.

Hoolimata sellest, et lavastus ja võib-olla ka lavastamisel tehtud muudatused näidendis vajaksid lihvimist ja korrigeerimist, oleksin nii väga soovinud seda näha mõnes teises saalis teistsuguse kujundusega. Jääb üle vaid jätkuva põnevusega oodata Vanemuise enda black box’i valmimist.

Arvamus

Birute Klaas
Tartu Ülikooli õppeprorektor:

Lugesin kaks aastat tagasi romaani «Puhastus» soome keeles. Kuigi ma teadsin, et see on kõigepealt kirjutatud näidendina, olin ma enne esietendust ebaluses ja mures, kuidas on võimalik nii mitmekihiline romaan panna vaatajate ette.

See on naise lugu, armastuse lugu. Ja naistel on lavastuses vapustavalt head osatäitmised. Kui ma rollilahendusi võrdlen, siis mehed olid jäetud taustajõududeks, kuigi oluline osa tegevusest käis meeste, õieti ühe mehe, Hansu ümber.

Marje Metsuri ja Maarja Miti rollilahendused olid suurepärased. Suurima positiivse üllatuse pakkus mulle aga noor näitleja Liisa Pulk.

Lavastus viis mõtted ka sellele, et «Puhastuses» kujutatu ei ole ainult mäng ja fiktsioon, vaid et see on olnud tegelikkus, et see on olnud meie vanemate ja vanavanemate saatus.

Arja Korhonen
Soome saatkonna kultuurinõunik:

Ma just rääkisin ajalehe Helsingin Sanomat kultuuriajakirjaniku Kirsikka Moringiga. Ta oli vaimustatud ja arvas, et see on väga hea lavastus. Ja ega ma ise ei saa ka muud moodi öelda. Nii et kui lavastus veel areneb, siis – ma usun – saab sellest jõuline, raputav lavastus.

Heidi Iivari
Soome Instituudi kultuurisekretär:

Nutt tuli peale. Mitte selle pärast, et lavastus oleks halb olnud, vastupidi, see oli suurepärane, väga emotsionaalne etendus. Võrreldes lavastusega Soomes läks mõni minut tagasi lõppenud esietendus rohkem n-ö naha alla.

Kindlasti on soomlasel ja eestlasel erinev tunne «Puhastust» vaadata. Soomlasena ütlen ma, et mul on hea meel, et Sofi Oksaneni näidend on nüüd lõppude lõpuks siin.

Ma ise nägin «Puhastust» kaks aastat tagasi Helsingis Soome Rahvusteatris ning võrreldes selle lavastusega on Vanemuises emotsionaalsust mitu korda rohkem ja hirmutunne on reaalsem.

Soome lavastus oli lavaliselt palju nüüdisaegsem ja oli tehtud soome publikule, mistõttu oli seal rohkem distantsi publiku ja lavastuse vahel. Laval oli näha ka pedagoogilisust – isegi alates sellest, et publikule oli selgitatud multimeedia abil, mida tähendab näiteks kulak ja mida metsavend.