Vahur Kalmre – meie juht, keda sütitab kirg

Tartu Postimehe vanemtoimetaja Vahur Kalmre kabineti välisseina ehivad arvukad auhinnad, mille leht on tema eestvedamisel võitnud rahvusvahelistel lehekujunduse konkurssidel. Foto: Margus Ansu

Tehke järele: laske endast läbi peaaegu 35 aastat Tartu ja Eesti elu, spordist poliitikani, ja säilitage kirg! Vahur Kalmre, Tartu Postimehe peakäivitaja ja senine eestvedaja, on seda suutnud. Selle nädala lõpust annab ta toimetuse juhi teatepulga üle.

Oleme 17 aastat koos töötanud ja olen sind kui ajakirjanikku teadnud 1980ndate algusest, aga sain alles äsja teada, et oled läbi sõitnud ka Tartu maratoni. Küsin nagu endine spordiajakirjanik endiselt spordiajakirjanikult: mis tunne oli?

Jah, sõitsin Tartu maratoni 1981. aastal. Ma ei läinud sinna kui rahvasportlane, vaid läksin mõttega, et sellest kirjutada. Sõitsin Visu puusuuskadega, reastusin kohe stardis paremasse ritta, et plastikumehed minust mööda saaksid. Pärast kirjutasin oma kuuest maratonitundest lehte loo «Käärikult Elva, pliiats kõrva taga», aga tänaseks mäletan neist ainult kahte.

Juba siis räägiti sellest, et maraton ei ole naljaasi, tuleb korralikult süüa ja juua. Ma olin tõeline amatöör, ei teadnud söömisest-joomisest suurt midagi. Kuna tunne oli hea ja sportlik vorm normaalne, siis mäletan, et panin kahest esimesest teeninduspunktist hooga läbi. Rahvast oli ka hästi palju, teeninduslauad olid lühikesed ja nende äärde oli keeruline pääseda. Umbes poolel maal, Arula teeninduspunktis, tekkis täielik auk. Mul oli tunne, et tahan suuskadest lahti saada, tahan kõndida, jalgade peal seista. Ühesõnaga, jäin janusse ja nälga. Lõin suusad lumme, istusin viis minutit lume peal, sõin natuke, kuni kosusin ja panin siis edasi.

Eks 10-15 km enne finišit läks jälle raskeks. Aga kui kilomeeter-poolteist enne lõppu kuulsin Elvast, kuidas muusika hakkas mängima, tekkis tunne, et nüüd finišeerin. Ja finišeerisingi! Lõpetasin muidugi kuskil tagaotsas.

Pääsesid juba noorena Edasisse spordiajakirjanikuks. Kuidas sul õnnestus nii hea koht saada?

Sellepärast, et toonane Edasi toimetaja Ilmar Rattus kutsus mind 1980. aasta kevadel lehte sporti «tegema». Enne mind kajastas sporti Mart Kadastik, kes liikus kooliosakonna juhatajaks. Mu esimene lugu Edasis, «Ka kellassepad mängivad korvpalli», ilmus 30. märtsil 1978, kui oli Tartu Ülikooli ettevalmistusosakonna ajakirjandustudeng – olin tulnud vene kroonust. See rääkis vanadest korvpalluritest, kes töötasid kellasseppade ja kullasseppadena ning mängisid esiliigas amatöörkorvpalli.

Olin Edasis paar kuud tööl, siis võtsin suveks end lahti ja läksin Moskva olümpiamängude ajal ETVsse praktikale. Tegin Tallinnas telestuudios koos Tõnu Tammaruga olümpiast õhtuseid kokkuvõttesaateid. Lõpuks jõudsin ka ekraanile ja korraldasin seal paar segadust, sest ma ei osanud ju ekraanil käituda. Septembrist 1980, kui olin kolmanda kursuse tudeng, kutsus Rattus mind täielikult spordireporteri koha peale.

Spordireporter oli küllap tore olla, sest sai palju reisida?

Ega väga palju saanud, sest olin samal ajal ka ülikooli tudeng, abielus ja meil sündis esimene poeg, reisimiseks ei olnud aega. See sõltus palju sinu enda initsiatiivist, kas tundsid millegi vastu huvi ja kas leidsid võimaluse minna. N Liidus sai ikka käidud, aga kaugemale reisimise võimalusi eriti ei olnud, sest Edasi oli Tartu leht ja välismaale sõitsid ikka Tallinna spordiajakirjanikud.

Kui olin mõnda aega juba spordiajakirjanik olnud, tekkis tunne, et võiks kandideerida ka kaugematele ja kõrgematele spordivõistlustele. Esitasin oma soovi pääseda 1985. aasta korvpalli EMile Stuttgarti Lääne-Saksamaal. Pääsesin isegi esimestest valikuringidest läbi ja olin piltlikult öeldes kohvrit pakkimas, aga siis läks viimasel hetkel minu asemel Tallinnast palju olulisem, palju suurem ja palju tähtsam ajakirjanik. (Gunnar Hololei – P.P.)

Tulid 1975. aastal Tartu Ülikooli meeskonnaga korvpallis Eesti meistriks. Seal mängisid Aleksei Tammiste ja Mihkel Tiks. Kuidas end nonde staaride kõrval tundsid?

Hästi. Õppisin siis esimesel kursusel. Olin mänginud Eesti noortekoondises ja pärast keskkooli lõppu oli järgmine samm suure Kalevi duubel, kus mängisin mõned mängud, ja samuti ülikooli meeskond.

Eesti meistrivõistlustel ja ka karikavõitlustel mängiti mitu ringi. Esimestes ringides suure Kalevi mehed kaasa ei mänginud, nemad osalesid Liidu meistrivõistlustel. Siis sain ikka hirmus palju mänguaega. Aga kui tuli finaalring ja meeskonnaga liitusid Tammiste, Tiks, Jaan Lentsius ja Kalle Ilves, kukkusin koos teiste nagadega pingipoisiks. Saime platsile viimastel minutitel, kui mäng oli juba otsustatud.

Kuidas Tammiste, kuulsa riiukukega läbi said?

Kuna noored mehed olid esimestes ringides väga palju platsil viibinud ja palju punkte visanud, tekkis tunne, et ka finaalringis võiks tiba tihedamini platsile pääseda. Mingi mängu järel avaldasin riietusruumis kõva häälega meelt, et me võiks ka otsustavatel momentidel tarkust juurde saada. Tammistele see ei meeldinud ja meil tekkis väike sõnasõda.

Olid tollal matemaatikatudeng. Miks matemaatikaõpingud katki jäid?

Muud tegevused tulid nii peale, et õppimiseks ei jäänud aega.

Kus sa sõjaväes käisid?

Volga kaldal Kuibõševis, praeguse nimega Samaaras. Olin õppeväeosas jalaväe lahingumasina laskur. Pool aastat õppisin ise ja seejärel poolteist aastat õpetasin teisi.

Kõik teavad, et nõukogude ajal mängiti Edasi toimetuses tunde malet ning, nagu Tartu Postimehe ajakirjanik Vilja Kohler on naljaga iseloomustanud, said ajakirjanikud toona ka molutada ja lihtsalt tark olla. Milline töörütm tollal tegelikult oli?

Loomulikult oli siis ajalehe maht väiksem, teemad, mida kajastasime, olid mõnevõrra väiksemad kui praegu, inimesi oli piisavalt palju ning ajakirjanikel oli aega mõelda, käia ringi, kirjutada ja ka molutada, nagu sa ütled. Ka ajagraafikud olid aeglasemad kui praegu: lehte võis teha poole ööni, sul oli aega oma lugu kirjutada ja vahepeal ka malet mängida või omavahel arutada, mida järgmisel päeval teha. Oma töö tuli ikkagi ära teha. Aga tempo oli kindlasti aeglasem.

Millal läks lehetegemine professionaalsemaks, nagu nüüdisajal?

Ega vanasti tehti ka vastavalt ajastu võimalustele väga korralikke lugusid. Sain lisaks ülikoolile väga hea õppetunni Edasi toimetusest, kus istusid ja tegid kõva tööd Olev Anton, Linnar Priimägi, Ivar Kostabi, Ivi Drikkit, Gunnar Kuldvere ... Ja ajastule vastavaid mänge on nii Edasis kui Postimehes hiljemgi mängitud. Kui male taandus, tulid koroona ja noolemäng, isegi Tallinna toimetuses. Toimetuse töist aega on alati saatnud seltsielu.

Aga selge on see, et ajalehetöö hakkas oluliselt muutuma 1980ndate teisel poolel, kui ajad hakkasid muutuma. Siis läksid lehed paksemaks, inimesi ja teemasid tuli tohutult juurde ja nii tuli ka tööpinget juurde.

Kuidas sa Edasis ja Postimehes juhtivatele kohtadele said?

Pärast sporti olin aasta otsa kooliosakonna juhataja. Tekitasime kaks suurt, aastat läbivat teemat. Esiteks, miks meil on nii vähe füüsika- ja matemaatikahuvilisi noori, ja teiseks, kuidas suhtuda keskkoolis proovipulmadesse. Siis tegi Kadastik, kes oli peatoimetaja, mulle ettepaneku hakata vastutavaks sekretäriks ehk tegevtoimetajaks. See on inimene, kes vastutab iga päev lehe väljaandmise eest, et materjalid ilmuksid, et teemad oleksid kajastatud jne.

Tegevtoimetaja amet viis sind ju lemmikteemast, spordist, veelgi kaugemale ja tõi vastutust juurde. Miks selle vastu võtsid?

Ega ma jätnud spordist kirjutamist. Kirjutasin spordist ja tulid ka teised teemad. Edasis oli vahva traditsioon, et lehes ilmus asju, mida tegid kõik, näiteks laupäevareportaaž lehe esiküljel.

Juba päris algusest peale huvitas mind lehe kokkupanek ja ülesehitus, leht kui tervik. Peakunstnik Andrus Peegel otsis juba tollases kehvas maailmas võimalusi teha asju teistmoodi. Kui meile trehvas kätte välismaa lehti, siis vaatasime, mida nemad teevad, ja mõtlesime, kas meie ka saame midagi sellist teha.

Oled käivitanud Postimehe lisa Extra, Tartu Postimehe, Kasu, palju muudki Postimehes. Kuidas nende tegemine just sinu õlule langes?

Kunagi ei saa öelda, et mina käivitasin või mina tegin, sest alati on juures ka teised inimesed, kellega koos tehakse. Mingil hetkel võisin mina olla mõtte väljakäija, mingil hetkel haarasin kellegi teise mõtte ja hakkasin seda edasi vedama või tagant lükkama, mingil ajal jooksin teistega lihtsalt kaasa.

Edasi ajal olid lehe maht ja võimalused äärmiselt limiteeritud. Sa võisid mõelda välja huvitavaid asju olemasolevale lehepinnale, näiteks teha jäähoki MMi ennustusvõistluse või Tartu maratoni reportaažide võistluse, aga võimalusi lehe suurendamiseks polnud. Kuid 1980ndate keskel hakkasid ajad muutuma: samm-sammu haaval tekkisid võimalused teha samu asju, erilehti ja lisasid, mida meie kõrval tegid Soome ja Rootsi, kust saime kõige rohkem informatsiooni.

Kas sa kuulusid samuti sellesse legendaarsesse gruppi, kes tegi Postimehe uue aasta humoorikat kalendrit?

Olin seal algusest peale kuni lõpuni välja. Me läksime mingisse tuppa...

Olen kuulnud, et Humalasse.

Humalas tegime seda ka, aga seal ei saanud kalendrit väga teha, sest õllerestoran on suur, kus oli palju teisi inimesi ja nad segasid. Tavaliselt läksime kultuuritoimetuse tuppa, võtsime ohtralt õlut ja hakkas [ideede] pommitamine pihta. Seltskonda kuulusid peale minu Kadastik, Kostabi, Raimu Hanson, Andrus Esko, Linnar Priimägi ja Andrus Peegel.

Mis moodi süvenes sinu huvi ajalehe kujundamise vastu?

Mida rohkem tekkis võimalusi näha teiste riikide lehti ja neil külas käia – meil tekkisid sõpruslehed Tamperes, Turus, Kouvolas ja Uppsalas –, seda rohkem hakkasime ka ise igasugu asju proovima. Huvi suurenes ja oskused ka, kuigi, pean tunnistama, kukesammu haaval. Suuremat osa tolleaegseid lehti on päris naljakas, et mitte öelda piinlik vaadata.

Kuni ühel hetkel kutsuti Postimees külalisesinejaks Soome ajalehtede kujunduskonkursile. Osalesime koos Läti Dienaga n-ö lasteaia grupis. Kumbi meist sai ka ühe auhinna. Meie saime Albertville’i olümpiamängudele pühendatud esikülje eest.

Ma ei mäleta enam, kust, aga kusagilt sain Mario García kujundusraamatu. Ta on maailma tuntumaid ajalehekujundajaid. Lugesin seda raamatut nii toimetuses kui õhtul hilja kodus – see oli ikka tõeline õppetund. Hakkasin aru saama, et kuigi oleme kõvasti arenenud, teeme igasuguseid tarku ja ka lolle otsuseid, siis päris ilma nõuandjata me hakkama ei saa.

Ühel konverentsil Amsterdamis sain kontakti tuntud ajalehekujundaja Rolf Rehega ja kutsusin ta Postimeest ümber kujundama. Rehe on sakslane, kes elas Ameerikas, aga tollal resideerus paljuski Viinis. Kuna Rehe hinnaga oli Postimehe tookordne peaomanik Heldur Tõnisson nõus, tuligi ta siia ja hakkasin temaga koos töötama. Tegime tema juhtimisel ja minu kaasabil Postimehe 1997.-1998. aastal ümber tänapäevaseks. Muutus ka Postimehe logo: Rehe pakkus musta asemel välja helesinise, mis töötab tänaseni.

Rehe õpetas mind kõvasti ja tekitas kontakte ning viis mind kokku igasuguste inimestega ja ilmselt tõukas mind ka kujundusorganisatsioonidesse ja -žüriidesse. Sealt läks huvi veelgi suuremaks ja siis hakkasingi ajalehti kujundama.

Oled võitnud meeletult palju rahvusvaheliste kujunduskonkursside auhindu. Kui tähtsad need sulle on?

Postimees ja Tartu Postimees olid Eestis esimesed, kes võitsid auhinna maailma ja Euroopa ajalehtede kujunduskonkursil. Rahvusvahelistel konkurssidel on Postimees ja Tartu Postimees võitnud Eesti lehtedest vist küll kõige rohkem auhindu. Kuni selleni, et üks Tartu Postimehe infograafik, mis kajastas Tartut läbivate kaubarongide kaubaanalüüsi, võitis auhinna infograafika maailmakonkursil, mis oli väga suur erand, sest tavaliselt Ida-Euroopa lehed seal läbi ei löö – üldine tase on nii kõva.

Auhinda iseenesest ei pea väga ületähtsustama. Sest ega ajalehte anta välja selleks, et auhinda saada, vaid teemat püütakse ajalehes hästi kujundada selleks, et lugejal oleks seda hea ja huvitav lugeda. Aga pääsemine auhinnatute hulka maailma või Euroopa kujunduskonkursil näitab seda, et meil on ideid ja oskusi ning tahtmist teha asju samal tasemel, nagu teevad kõvad ajalehekujundusmaad Skandinaavias, samuti Hispaania, Portugal ja Saksamaa.

Kust sa ideid ammutad? Toimetuserahvas ütleb, et sul on rohkem ideid, kui nemad jõuavad realiseerida.

Olen neile öelnud, et võtan ideed tagataskust.

Ja kuidas nad sinna saavad?

Pea kogu aeg mõtleb, fikseerib, kogub mõtteid, ka aegadel, kui võib-olla ei tohiks mõelda või ei peaks mõtlema. See ei puuduta ainult kujundamist, eelkõige ikka ajalehtede sisu, mis mulle on teha antud. Ega ajalehe kujundamine ole ainult piltide panek lehte; see on sisu tootmine – kuidas sisu välja mängida. Selles mõttes on huvitav, et väga paljud maailma tuntumad lehekujundajad ei ole elukutselt disainerid, vaid endised toimetajad, sest ajalehte kujundades pead mõtlema nagu ajakirjanik või toimetaja, mitte nagu disainer.

Kui mõtlen välja mingi teema või kui ajakirjanik pakub teema, siis, isegi vahel üllatun, hakkan kohe mõtlema, kuidas see ajalehes välja näeb. Eks ma laenan mõtteid ka mujalt.

Arvan, et mul on Eesti kõige suurem ajalehe kujundamise raamatute raamatukogu. Loomulikult vaatan sealt, kuidas mujal maailmas on asju tehtud, aga ma ei viksi neid üks-ühele maha. Sealt saab idee, mida siis ellu viia. Nii et pea, jah, raalib kogu aeg.

Mis sind käima tõmbab?

Kirg teha midagi suurt. Aga kire võib tekitada ka artiklisari, uus kujundus, ajakirjaniku idee vormimine leheküljeks. Tartu Postimehe tegemine on mul olnud suur kirg, seda tuleb küll tunnistada. Aeg-ajalt on mind vallanud kirg ka väljaspool ajalehetööd. Üks kirg, mis valdas mind aastal 1990 ja lõppes tulemusega 1994, oli viia Tartu maraton Worldloppeti liikmeks. Saatsin esimese kirja Austriasse mingile tundmatule suusamaratonikorraldajale. Edasi kestis kirjavahetus neli aastat, kuni 1994. aasta suvel Lillehammeris võetigi Tartu maraton Worldloppeti liikmeks.

Läksid Eesti pöördelistel aegadel ühtäkki poliitikasse. Miks?

See juhtus minust sõltumatult. Läksin kohalikku poliitikasse juba 1986. aastal, kui mind n-ö valiti Tartu linna rahvasaadikute nõukokku. See oli aeg, kui rahvasaadikute nõukogu, seni käetõstjast organ, hakkas järjest rohkem häält tõstma.

Aga igal pool, kuhu olen kuulunud, ka seal rahvasaadikute nõukogus või Tartu maratoni korraldamise nõukogus, olen olnud ajakirjanik ja toonud sealt lehte teemasid, nagu näiteks valgustatud suusaraja probleem Tartu dendropargis – sellest oli Edasis pikk ja põhjalik arutelu.

Kuna ajad läksid veelgi vabamaks, läksid paljud ajakirjanikud poliitikasse. Minagi kuulusin Rahvarinde Tartu gruppi ja jõudsin lõpuks üle-eestilisse volikokku, nii et suurel Rahvarinde koosolekul linnahallis, kus volikogu kutsuti lava peale ja rahvas saalist hõikas, et see on Eesti tõeline parlament, seisin samuti seal lava peal. Väga aktiivne ma üle-eestilisel tasandil polnud, pigem tegutsesin kohalikul tasemel.

Tartus, kus nimetasime rahvasaadikute nõukogu täiesti piraatlikult, kellegagi kooskõlastamata, ümber linnanõukoguks, tekkisid peagi teemad, mis jõudsid arutelude pinnalt otsusteni: näiteks 1941. ja 1949. aasta massirepressioonidest, eesti keele staatusest ja rahvussümboolika kasutamise korrast. Tartu linnanõukogu oli siis teatud mõttes pressiv organisatsioon ülemnõukogu suhtes, et neid küsimusi samuti otsustada, mitte ainult arutada. Loomulikult kirjutasin sellest kõigest kohe lehes mitmeid artikleid.

1989. aasta kohalikel valimistel osalesin kandidaadina Rahvarinde ja roheliste poliitilises rühmituses. Need olid esimesed valimised, kus osalesid erinevad poliitilised liikumised, küll mitte erakonnad. Sain Raadi-Jaamamõisa valimisringkonnas, kus käis valimas 3633 valijat, 1230 häält ja pääsesin linnavolikokku linnas viienda või kuuendana. Olin volikogus kolm aastat ega unustanud ära, et olen ajakirjanik. Sellest tekkisid väikesed konfliktid, sest nägin linnapoliitikat lähedalt ja kirjutasin sellest kohe ka otse lehte.

Ilmselt algul ei osatud mind karta, et ma kõik ausalt lehte panen. Aga tollal oli see pigem normaalne, et ajakirjanik on igal pool, ka poliitikas, kuuleb kõike ja kõik on homme lehes. Ja ega ma väga kuivalt ole kunagi tahtnud kirjutada. Loomulikult panin ülevaadetesse sisse, et üks volinik võttis laualt torditüki ja ütles teisele volinikule, et sina nii suurt torti ei saa, sest mina olen võimul ja sina oled opositsioonis .... See ei meeldinud mõnele volinikule ja eks nad käisid toimetuse ümber kaebamas või märku andmas, et rollid hakkavad segi minema, kus on volinik Kalmre ja kus on ajakirjanik Kalmre.

Kui sain Kadastikult ettepaneku hakata Postimehe peatoimetajaks, oli selge, et peatoimetajana ma enam volikogus olla ei saa. Siis loobusin. Pärast seda olen poliitikast kirjutanud ajakirjanikuna.

Oled kirjutanud ka mitu raamatut, millest üks, «Kolm Kirsipuud», on võitnud parimale spordiraamatule määratava Georg Hackenschmidti auhinna. Kui kaua sellega vaeva nägid?

11-12 aastat. Võib-olla sellepärast, et iga päev lehetööd tehes on raske raamatut kirjutada, sest pole aega sellesse süveneda ja nii jäävad asjad seisma. Subjektiivselt võib öelda, et ma ei leidnud kohe alguses päris õiget vormi ega mõtet, mis moodi seda raamatut teha.

Olime rattatreener Rein Kirsipuuga olnud palju koos juba sellest ajast, kui olin spordiajakirjanik. Käisin ratturitega mitu korda Venemaal võistlustel kaasas, nii Sotši velotuuril kui Vladivostokis, ja Kirsipuu, kes on väga tark treener, laskis mu hästi ligi nii endale kui oma pundile. Sain teada väga palju, mida ma raja ääres poleks iial teada saanud. Istusin enne võistlusi nende koosolekutel, kus olid vaidlused; sõitsin võistluse ajal kaasa autos, kui roolis olnud Kirsipuu ja taga istunud mehaanik Kalle Kirsiaed vahetasid omavahel igasuguseid mõtteid ja tegid jalgrattakolonnis igasuguseid tegusid; istusin Kirsipuu kõrval, jalad ja hambad surutud vastu autot, sest kiirused, millega Sotšis mägedest alla tuldi, olid ikka meeletud.

Tagantjärele olen mõelnud, et vist noist kogemustest tuligi mõte kirjutada toonastest rattapõlvkondadest raamat läbi Kirsipuude perekonna. Mind on alati huvitanud see, mis on spordi taga ja sees.

Olen proovinud hiljem mõnele tänapäeva treenerile anda märku, et ta võiks teha sedasama, mida tegi Kirsipuu, aga enam ei lasta väga lähedale. Ei tea, kas mõjub see, et kui ajakirjandus nüüd midagi teada saab, paneb selle kohe veebi?

Peale Kirsipuude raamatu olen kaasautorina kirjutanud ka teistesse spordiraamatutesse ja isegi ühte olümpiaraamatusse, kuigi ma ise kohal ei käinud (Sarajevo taliolümpia 1984 – P.P.). Samuti olen pannud kokku raamatu «Lihtsad jutud» Tartu Postimehes ilmunud kommentaaridest ja juttudest ning kirjutanud koos abikaasa Edaga raamatu minu vanaisast, kuulsast Tartu rätsepast Eduard Uusenist.

Huvitav on see, et kui kirjutasin raamatut kolmest Kirsipuust ja rääkisin Reinuga vanu asju üle, ja kui kirjutasin abikaasaga raamatu Eduard Uusenist, leidsin mõlema mehe räägitust kaks väga olulist lauset. Uusen ütleb: «Töö võidab maailma.» Ja Kirsipuu ütleb: «Töö, töö ja veel kord töö – ilma ei tule midagi.» Ka mina ei ole kunagi tööd peljanud.

Mis sa veel teed, kui toimetuseukse enda järel kinni paned ja nädalavahetused tulevad?

Mul ei ole hobisid, et korjaksin näiteks marke, kuigi lapsepõlvest mingid margialbumid kuskil riiulipõhjas on, või et ehitan midagi või osalen meeleheitlikult kõigil rahvaspordiüritustel. Meil on perel Tartu lähedal suvekodu, selle ümber on mõnevõrra maad. Olen palju aega ja energiat kulutanud suvekodu ja sealse dendropargi arendamiseks.

Su pojad olid kõvad Simple Sessioni, Tallinna ekstreemspordifestivali arendajad. Mida nad nüüd teevad?

Nad on jätkuvalt kõvad Simple Sessioni tegijad. Aprilli keskel toimub juba 15. Simple Session, seekord Tondiraba jäähallis. Väikesest ideest Tartus, mille juures oli mul võimalus olla ning poegi algul natuke aidata ja toetada, on nüüd saanud maailma suuremaid rula- ja bmx-i [trikirataste] võistlusi. Nii Mario kui Risto teevad seda jätkuvalt muu töö kõrvalt, mille üles lugemiseks leheruumi napib. Näiteks löödi just neil päevil Tallinna külje all, Tartu poolt tulles kilomeeter enne linna piiri vasakut kätt, kopp maasse, et ehitada suur maailmatasemel ekstreemspordikeskus. Selle üks eestvedajaid on Mario. Tütar Maarja üritab lõpetada ülikooli teatriteaduse alal. Aga elu on viinud kõik lapsed Tallinna.

Miks sina oled jäänud Tartu patrioodiks?

Sest ma olengi Tartu patrioot.

Mis nüüd järgnevatel kuudel ette võtad?

Võtan aja mõtlemiseks. Viimasel ajal on selleks vähe aega olnud.

On mingid konkreetsed mõtted juba liikumas, mida edaspidi teha?

Ära muretse! Mõtteid on mul liiga palju, iseasi, et võib-olla pooled neist on utopistlikud ja teisest poolest pool on lihtsalt rumalad. Võib-olla mõni tark on nende hulgas ka. Tagatasku on mul endiselt täis.