Päästjad katsetasid ERMi sisekujunduse tulekindlust

Risto Mets
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Enne, kui hakata mingit ehitusmaterjali suures koguses seinale kinnitama, on mõistlik järgi proovida, kas see täidab oma eesmärke. Seda eriti nii suures hoones nagu on valmiv Eesti Rahva Muuseum.

Nii paluski muuseum täna endale appi päästjaid, et need hindaksid näituse kujunduses kasutatavate materjalide tulekindlust. Katsesse võeti kaks detaili, millesarnaseid on 3500-ruutmeetrise Eesti püsinäituse juures kavas kasutada ohtralt. Neist üks on vahtplastikihtidest kokku liimitud, hiljem sakiliseks freesitud ning paarimillimeetrise liivakrohvikihiga kaetud seinapaneel, mida on plaanis kasutatakse seinte ülaosas tuhandetel ruutmeetritel. Teine aga puidumustriga kaetud klaasplastist toru, mida peaks kuluma ohtralt kunstliku metsa ja ka palkrajatiste loomisel.

Spetsiaalse liimist ja liivast koosneva krohvikatte all osutus vahtplast kuumusele üsna vastupidavaks. Krohvikiht andis gaasipõleti leegi all järgi alles 450 kraadi juures. Pärast põleti kinnikeeramist jäi põletuskoht detailil edasi leegitsema umbes 300-kraadise kuumusega. Umbes minuti järel põleng hääbus.

Saaremaa paaditehases kaatrite ehitamiseks kasutatavast klaasplastkiumaterjalist valmistatud toru osutus veelgi vastupidavamaks. Gaasileegist võttis materjal tuld alles siis, kui leeklamp asetati viie sentimeetri kaugusele ning toru välispinna temperatuur oli tõusnud juba ligi 600 kraadini. Pärast lambi kustutamist põles tulekolle torul edasi vaevu 30 sekundit.

«Meie kodune mööbel põleks sellisel puhul suure leegiga edasi,» kinnitas Lõuna päästekeskuse insenertehnilise büroo juhataja Margo Lempu ja lisas, et pärast sellist katset lubab päästekeskus muuseumil neid materjale kasutada rahuliku südamega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles