/nginx/o/2013/07/05/1876334t1h0df4.jpg)
/nginx/o/2009/09/17/237194t1he1be.jpg)
Häid mõtteid pole kunagi liiga palju, aga mõnikord tikuvad need tulema võrdlemisi sarnased.
Jüri Saar: nagu kaks tilka vett, kui mitte kolm
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tasku keskus ja selle omanik Estiko on just algust teinud kavaga rajada keskuse eest kulgev pronksjälgede rida, Teerajajate allee, kuhu oma jäljepaari lisamise õigus oleks tunnustus tublidele ja tuntud, Tartuga seotud inimestele silmapaistva teo eest. Kandidaatide seadmine juba käib.
Selline jalajälgede jäädvustamine ei ole maailmas mingi enneolematu ettevõtmine, nagu see pole ka eriline probleem. Hoopis rohkem tekitab küsimusi, kuidas Tasku jäljerida hakkab suhestuma Küüni tänavale plaanitud Tartu aasta teo konkursi võitjate tähistamisega tänavapildis. Mõlemad tähendavad tunnustust väärika teo eest.
Või teisalt, Tartu valib juba aastaid aukodanikke, Tartu Tähe saajaid ja Tartu medali laureaate. Eks ikka tegude eest. Kuidas nemad teerajajatega kokku kõlavad?
Kuuldavasti olid need küsimused Teerajajate allee kavandamisel üsna tugevalt päevakorras ja tekitasid ka kummalisi lahendusideid. Näiteks, Teerajajate alleele ei saa kandideerida 45 eluaastast vanemad inimesed. Sellest piirangust kui põhjendamatust siiski loobuti.
Üks kõrge linnaametnik nentis, et küllap see praktikas paika loksub, kuidas need tunnustusavaldused omavahel suhestuvad. Tõesti, eraalgatust pole mõtet maha suruda ja ega topelt tunnustus tegusatele ka liiga tee.