Karin Bachmann: tavaline taks

Karin Bachmann. Foto: .

Kaunis sügis on jõudnud. Räägitakse, et olla ka erakordne seenesaak. Tühjade kätega metsast välja ei tulda, küll aga tühja südame ja rullis rusikatega. Sest peale seente on metsades ka erakordselt suur kogus koeri, kutsikaid, kasse-kassipoegi – ole aga mees ja nopi ämbrisse.

Kuidas saab väike emane taksikoer koos kahekuuse kutsikaga teedest kaugele sügavasse metsa? Lapski ei usu, et emakoer võttis kodus kutsika hambu ja hakkas astuma. Ju ikka hellad peremehekäed aitasid.

Tahaks teada, mida mõtleb inimene, kes viib need väiksed metsa, keerab selja ja läheb minema? Mida ta tunneb, kui nad püüavad talle järele tulla, kutsikas vänderdab, niuksub, emakoer haugub haledalt. Ja see INIMENE muudkui läheb ja läheb, ilmselt joostes. Istub sooja autosse, paneb raadio mängima ja ostab hamburgeri.

Võib-olla on see tema meelest loomale võimaluse andmine: oma asi, rabeled välja või söövad su hundid.

Ühel taksil ja taksilapsel oli õnne – seenelised leidsid nad puukidest puretuna, nälginud ja külmetavatena ning võtsid kaasa.

Ei, see ei juhtunud kaugel Ida-Virumaal, kus lolli legendi järgi elab kõige rohkem kurjategijaid, narkomaane ja üldse kogu Eesti inimrämps. See oli siinsamas, Tartu maakonnas, Melliste ja Roiu vahel. See närukael on meie kellegi vend, naine, töökaaslane, naaber; keegi, kellega ehk mõnusasti juttu aetakse ja külapoe tagust Vovkat kirutakse.

Ainult et Vovka läikiva karvaga Šarik on alles ja istub kondikesega laua all, kiruja Claudia on kuuri külge ketijupi otsa ära mädanenud.

Rumal julmus

Olen kindel, et ka seeneline ei jõua igale poole, päästa suudetakse vaid osa hüljatuid. Enamik neist on seotud puude külge (kassid tavaliselt kotis või kastis), nii et teedele tagasipääsemine on võimatu. Ülejäänud, kui läheb õnneks, murravad metsloomad, kui ei, surevad nälga-külma-janusse.

Selline suhtumine vähematesse vendadesse ei näita muud kui ühiskonna ulatuslikku väärarengut, mis tundub aina süvenevat.

Kibedad tööpäevad on ka varjupaiga rahval: sel nädalal tuli loomade igapäevase toitmise-hoidmise kõrval õngitseda Emajõest korralik presendist matkakott, kus sees telliskivi, uppunud kass ja singitükid. Taas kord keegi muinasjutulemb, kes kassi Vetevalla Printsiks mõtles ja teeleasumiseks moona kaasa pani?

Kuu ja Tähe tänava ristmiku murul oli sõlmeseotud dressipluusivarrukas viie uputatud kassipojaga. Raadi kalmistul jooksid hauakohendaja juurde kaks kisavat kassilast, ühe õhtuse kojujõudja hoovi oli siginenud plastmassist karp pärsia kassiga ja teisele hoolsalt kinni teibitud pappkast kassiema ning kuue pojaga.
Loetelu võiks jätkata, aga ajab südame pahaks.

Hommikutelevisioonis leidis mainimist fakt, et broilerite pidamise eeskirju lõdvendatakse ja et ühe kana kohta peab nüüd olema vähem, umbes 20 x 20 cm ruumi. Terveks eluks. Uudist mainiti möödaminnes umbes sellise kommentaariga, et «hmm, kahju tõesti».

Aga sisuline vestlus sel teemal, asjatundjad stuudios, adekvaatsed faktid? Olge nüüd, keda see huvitab, mingi suvaline kana. Kutsume hoopis jälle mõne vahva mehe, kes ühel jalal ümber Loksa hüppab või hammastega sangpommi maja taha lepikusse veab, samal ajal ninaga «Kungla rahvast» vilistades.

Üks safari kõik

Käimasolev kohtuasi Kul­lenga koeratulistaja Mirek Matikaineni üle justkui näitaks, et ühiskond on valmis selliseid hukka mõistma, kuid kuulates, millest kohtus räägitakse, tekib tahtmine käega lüüa. Esikohal on küsimus, mitu korda tulistati – üks või kaks padrunit.

Arutelu ilmestab fakt, et kohtuasi läks käima loomakaitsjate, mitte koerte omaniku või külainimeste survel. Seda võib seletada sarnaselt «Pealtnägijas» kajastatud vähivaraste looga, kus külarahvas ütlustest keeldus – kes on nurjatu loomade vastu, neilt võib karta hullematki.

Kedagi ei üllata, miks hakkab mootorkelguga sõitev mees üldse kaitsetut looma hoo pealt laskma, kuskil ei nimetata eetikat ega moraali. Enesekaitsejutt ei ole ju tõsiseltvõetav – vennike näeb välja suur ja turske, jahimees pealekauba, ja kui tulistada hoiatuseks õhku, laseb iga koer jalga.

Millist käitumist soosib ühiskond, kust saadakse inspiratsiooni? Jahimeeste ridadesse kuulub ka üks blond tädi, kes poseerib verise sebraga, sõrmustes käed kombekalt laiba küljele asetatud.

Miks sõidab keegi kuhugi kaugele tapma, jääb üsna arusaamatuks – ei usu, et sebra lihaga said paljud nälgivad lapsed söönuks või et tema silmamunadest tehti aidsivastast imerohtu.

See, et üks suvaline tädi saaks panna feissbukki võiduka foto ja sauna eesruumi põrandale sebranaha, ei ole küll sellise looma surma väärt. Selliseid tädisid ja onkleid on oi kui palju, järelikult kulub ka palju sebrasid, karusid, sekka mõni lõvi.

Tõesti, mis see koera tulistaminegi teistmoodi on? Üks safari kõik, tiirutad siis sebrade või koerte vahel, püss on käes ja märklaud liigub.

Ilveste ja huntide arvukuse piiramise jutt on tõsiseltvõetav ainult teadjate jahimeeste suust, antiloobi- ja sebrajahil käivad küllap need, kes iseennast muudmoodi tõestada ei suuda kui kellegi nõrgema elu võttes.

Ja seni, kuni leidub selliseid tühipaljaid eneseupitajaid – miskipärast ma ei usu sebrade inimesevastastesse äkkrünnakutesse, mis sundis eestlasi kohalikele appi tõttama –, leidub ka inimesi, kes oma peaga ei mõtle, verise sebra peale pöördesse lähevad ning endagi väärtushinnangud selliste kuvandite järgi kujundavad.

Ja võibki järgmised kassilaibad ritta seada – harilik triibik on vaese mehe sebra.

Ämblik ja Näitleja

Tartus oli pidu, teatripidu. Üks erakordseid etendusi muude hulgas oli «Pea vahetus», kuhu seekord sekkus süžeeväliselt üks rammus ristämblik.

Nimelt laskus ta tõsise ja vaikse koha peal laest alla ning jäi mõtlikult Priit Või­gemasti ette kõlkuma. Keris end üles ja alla ega teadnud, kuhu peaks edasi minema.

Muidugi saal naeris ja ootasin huviga, kuidas teatrilumm päästetakse. Ämblik tembutas edasi ega ilmutanud tahet lae alla tagasi kobida.

Lõpuks tõusis Märt Avandi, võttis putuka niidist kinni ja kandis ta kardinatesse. Ei löönud maha. Mitte sellepärast, et ta oleks ebausklik ja kardaks halba, ma arvan. Küllap ta usub kellegi teise väärtusse ja austab tema olemasolu, olgugi see teine Suure Kunsti kõrval kõigest üks väike võrkur­lane.

Lootust? Võib-olla, et on. On ju inimesed, kes päevast päeva varjupaikades tööd teevad ja hoolimata igapäevasest õnnetuse nägemisest oskavad hoiduda kalgistumast. Ja on meremehed, kes aastakümneid tagasi merehädas prantslasi päästes nende koera elu tähtsusetumaks ei pidanud.

Selliste inimeste najal maailm püsibki. Tuleb rusikad rullist vabaks lasta ja oma väärtustest kinni hoida. Kõik need matikainenid, metsajätjad, uputajad, liimijad, põletajad, torusiilijad, poojad, ketti­pa­ni­jad, näljutajad, lõikujad... Kuidas elada nendega ühes maailmas?

On võimalus silmad sulgeda ja mitte välja teha, mitte teada tahta, mitte sekkuda, kujutleda maailm enda jaoks sobilikuks. Või siis oma (seaduslike) vahenditega võidelda. Muretseda iga ketikoera, keldrikassi, vigase jalaga varese, masuudise luige, haige silmaga siili pärast ja minna alati appi. Julgeda võtta vastutus ka siis, kui tuleb hakata tegelema asjaga, mis tõotab ebamugavusi.

Siis ühel hetkel ehk kõigub vahekord südameheaduse kasuks.