Priit Pullerits: ärge tapke end!

Priit Pullerits. Foto: Margus Ansu

Mihkel Mardna, Eesti nimekamaid spordiarste ja ortopeede, tegi kolm aastat tagasi harrastussportlasena tulemuste jahtimisele lõpu.

Asi polnud niivõrd selles, et eesmärgid, nagu kaotus Tartu suusamaratoni võitjale vähem kui pool tundi, said täidetud. Asi polnud ka selles, et ind ja tahtmine oleks otsa saanud. Ent krõks, mis temas kolm aastat tagasi käis, oli konkreetne: Tartu esimesel teatemaratonil astus keegi Mardnale rajal ette, mistõttu ta kukkus ja sai sedavõrd tõsise õlatrauma, et nädal hiljem polnud Tartu maratonil, kus ta on küündinud kahel korral esisaja hulka, heast kohast mõtet unistadagi.

Põhjus, miks Mardna (48) tulemusharrastusspordile joone alla tõmbas, kõlab inimlikult, isegi proosaliselt: «Ma tahan võimalikult kaua tervena elada.»

Kui nüüd eelnenud lauset lugesite, ärge edasi minnes keskenduge üksnes tollele õnnetule kukkumisele ja õlavigastusele. Moraal on palju laiem: liiga palju on Eestis siginenud keskealisi spordiharrastajaid, kes võistlevad sama tõsiselt ja sama palju nagu neist märksa nooremad profid, mõned vaat et sagedaminigi, ning spordiürituste korraldajad õhutavad nende arulagedaks paisunud võistlemiskihku üksnes takka.