Sünnipäev möödus ratta seljas

Võib ka nii – Petrik Jurs tähistas oma 22-aastaseks saamist ratta seljas Vooremäel. Foto: Margus Ansu

Vooremäel käijad hoolivad oma tegemistest ja tegevuspaigast. Nii ka ratastel mäest laskumise ehk downhill’i harrastajad, kelle raja kõrguste vahe on võrreldav Plasku korgi otsast Atlantise terrassile maandumisega.

Raja kallak on juba iseenesest kõhedust tekitav, lisaks on mägiratturid ise käepärasest metsakuivast materjalist ehitanud sinna takistused, kaskaadid ja hüpekad, mis lausa ahhetama võtavad. Ent mitte rattureid. Neid paelub rada niivõrd, et üks – Põlvast pärit Petrik Jurs – oli lausa oma 22. sünnipäeval adrenaliini ammutama tulnud.

«Sõidetakse hooga peale ja hüpatakse alla,» on tema jaoks ühe hiigelkõrge trampliini läbimine lihtne. Tegudemehena näitab ta selle kohe ette, läbides allpool mäge loomuliku jätkuna mängleva kergusega veel mõned veidi madalamad trampliinid.

Algajal ei tasu Jursi väitel selliseid vägitükke väga julgelt ette võtta. Enne tuleks ikka tublisti sõitu ja tasakaalu harjutada. Jurs ise on ratta seljas olnud maast madalast, down­hill on tuttav mullu suvest. «Ei ole parimat lõõgastust,» kiidab ta.
Peagi saabub Jursile seltsiks veel rattaklubi Freedown liikmeid.  

«Eks me hoiame ikka sellel sööstlaskumisel pilku peal,» räägib freedownlane Henrik Mollok. «Nõlv on tore ja lihtne,» ütleb ta enne ratta selga hüppamist, «peabki veel siia üht-teist juurde ehitama, et elu veidikenegi keerulisem oleks.»

Nii see neil meestel käib – naela ja lihasjõu ning talvel lumelabida abil.