Pildid: Jõmmu jõudis väikese viperusega taas jõele

Risto Mets
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

«Võtan seisupidurit maha, ei taha hästi tulla,» kajas pea 30-tonnise puust laeva põhja alt kellegi hääl. See oli lodjakapten Priit Jagomägi, kes ronis peagi Jõmmu alt välja. Samal ajal kinnitasid teised lodjaseltsi liikmed laeva vööri külge köisi ning teised piserdasid relssidele päevalilleõli, et puust mürakas kalda pealt libedamalt vette pääseks.

Neli suurt rammumeest eesotsas Tarmo Mitiga toetasid seejärel oma laiad õlad vastu hiljuti läikivmusta tõrvakuue saanud laeva tüsedat ahtrit ning hakkasid seda jõe poole punnima. Käed panid külge ka selleks ajaks lahti riietuda jõudnud talisuplejad ning Jõmmu hakkas vääramatu jõuga jõe poole vajuma.

Kümnes navigatsioonihooaeg Emajõel ei alanud aga nii libedalt kui alguses kavas. Talvega oli vesi laeva vette laskmise kohta uusi setteid kandnud ning et ka jõe veetase on sel kevadel tavapärasest veidi madalam, jäi Jõmmu ühtäkki toppama. Ei aidanud meeste käteramm ega mootorijõud. Appi tuli võtta kavalus.

Kuuri alt toodi välja suur tungraud, mille ülemine ots toetati vastu ahtri metallist aasa. Laeva nihutati kukesammu kaupa edasi, kuni ühel hetkel pääseski see vabale veele. Kokku tulnud rahvas rõõmustas ja plaksutas ning selleks ajaks juba päris pikalt jões olnud talisuplejad läksid lodjakotta sauna.

Kai äärde seisma nüüd Jõmmu enam ei jää. Juba pühapäeval on kavas esimene sõit ja pannkookide küpsetamine pardal. Aprillis algavad varakevadised jõeretked koos linnulaulu kuulamise ja tähevaatlusega.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles