/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2010/09/14/432687t1h5e93.jpg)
Tartu Ülikooli kuulsale piimhappebakterile Euroopa patendi saamine oli kaheksa aastat kestnud närvesööv töö. Ülikoolile peagi kaela sadavatest miljonitest on aga vara rääkida.
Helluse bakter murdis Euroopasse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piimhappebakteri Lactobacillus fermentum ME-3 ehk rahvakeeles Helluse bakteri ühe avastajatest, Tartu Ülikooli professori Marika Mikelsaare sõnul jahvatavad Euroopa patendiveskid väga aeglaselt. «Vahepeal oli meie teadlastegrupp juba käega löömas ja ainult tänu väga tubli patendivoliniku Sirje Kahu takkalükkamisele ei andnud me alla,» sõnas ta.
Ranged reeglid
Tartu Ülikooli tööstusomandi turundusjuht Jane Saatre lisas, et patendi taotlemise reeglid on väga keerulised.
«Bakteri toimet ja efekti tuli tõestada ainult nende andmetega, mis 2001. aastaks, mil patenditaotluse rahvusvaheline protsess alguse sai, olemas olid,» rääkis ta. «Me ei tohtinud lisada hilisemaid uuringuid. Ka on reeglites kirjas, et teadlased ei tohi olla seda infot enne konverentsidel või teaduspublikatsioonides kasutanud.»
Bakteri toime pidi olema tõestatud nii katseklaasis kui katseloomadel. Selge pidi olema, et see on igas mõttes ohutu ning ära seletatud, kuidas see inimesi aitab.
«Meie üks raskusi tekkis algul sellest, et ma käisin 2001. aastal ühel Kieli konverentsil, kaasas poster, kus oli kirjas, et oleme leidnud kaks huvitavat antioksüdantsete omadustega bakteritüve,» meenutab professor Marika Mikelsaar.
«See lõik postrilt sattus ühte Ameerika teadusajakirja. Ja meil läks väga kaua aega, enne kui me suutsime ekspertidele selgeks teha, et too kiri seal oli vaid info kahest huvitavast bakterist ning see ei rääkinud veel mitte midagi sellest, kuidas üht niisuguste omadustega bakterit inimese teenistusse panna,» lisas ta.
Helluse bakteril oli seni patent Eestis, USAs ja Venemaal. Nüüd siis pärast kaheksa aasta pikkust asjaajamist on see ka 24 Euroopa riigis.
«Patent kaitseb meid varguse eest. Kui peaks mõnes neis riigis ilmnema bakteri väärkasutamine, on ülikoolil oma õiguste kaitseks võimalik kohtusse pöörduda,» ütles Jane Saatre.
Vargus polevat ta sõnul sugugi võimatu, sest niisugust bakterit on jogurtist võimalik elusalt välja võtta, söötmel üles kasvatada, paljundada ning kuhugi tootesse panna. Tõsi – tehnoloogia loomisega läheks aastake aega.
Millal raha tuleb
Küsimuse peale, kes ülikooli teadusomandist huvituda võiksid ja endale litsentsi ostma kiirustaksid, vastas Saatre, et kõigepealt käb jutt neist ravimifirmadest, kes sooviad oma nime all välja lasta toidulisandeid. «Just sellise, rahvusvahelisi kliente omava toidulisandite tootjaga me praegu läbi räägimegi,» vastas ta.
Miljonite suhtes, mida ülikoolile peagi oodata, on Saatre aga skeptiline ning toob näiteid selle kohta, mis hakkab patendipidamine Euroopa riikides igal aastal maksma.
Riigilõiv võib ühel maal olla 10 000 krooni ja teisel kuni 30 000 krooni aastas.
«Loomulikult hakkab meile pikkamööda tulevikus ka müügitulu tulema ja loomulikult me loodame seda. Aga ülikoolide eesmärk on teenida ühiskonda ning ka autorite huvi on eelkõige see, et nende teadmised leviksid võimalikult kaugele,» sõnas ta.