Riho Kinks: kui lumi katab maa mitmeks päevaks, jäävad linnud nälga

Rähnide elu hea tundja, loomaökoloogia eriala Tartu ülikoolis aastal 2000 lõpetanud Riho Kinks (37) seirab Toomeoru serval binokliga, kus täpsemalt häälitseb tamme-kirjurähn. Foto: Margus Ansu

Eesti ornitoloogiaühingu väljaandena ilmuva linnuhuviliste teabelehe Tiirutaja toimetaja Riho Kinks vastas küsimustele Baeri maja aias Kassitoome serval, taustaks märtsi kohta tavatult soe päike ja palju linnulaulu. Juttu tuli talvituspaikadest saabuvatest sulelistest, aga ka tänasest päikesevarjutusest ja ööl vastu laupäeva algavast kevadest.

Kuidas mõjub lindudele osaline päikesevarjutus, mis toimub sellesama intervjuu ilmumise päeval ajavahemikus kell 11–13.17?

Kui oleks täielik päikesevarjutus ja läheks täiesti hämaraks, siis arvavad linnud, et on tulnud õhtu ja jääks vait. Ma arvan, et osalise päikesevarjutuse ajal valgus nii palju ei muutu ja neid ei mõjuta.

Ööl vastu laupäeva, 21. märtsil kell 0.45 algab kevad. Kuidas teile meeldib see aastaaeg võrreldes teistega?

Kellele siis kevad ei meeldi! Talv meeldib mulle järjest vähem, ta on liiga pikk ja võiks juba veebruaris lõppeda. Naine ikka hurjutab mind, et ma tulen oma linnujutu ja kevadeootusega juba jaanuaris, kui linnuhuviliste ringkondades räägitakse, et tihane ja musträstas laulab.

Endise EPA klubi poolsetelt puudelt hüüdis just nüüd keegi «gjukk-gjukk». Mis lind?

See on Tartus juba üsna tavaliseks muutunud tamme-kirjurähn. Ta elab vanades mõisaparkides peaaegu kogu Eestis, ainult Hiiumaal ja Saaremaal ei ole teda vist veel nähtud.

Eelmisel aastal käisin oma huvist neid Tartus otsimas ja makiga peibutamas. Nad laulsid vastu. Leidsin Tartus seitse-kaheksa kohta, kus nad võiksid pesitseda. Üks paar on Tähtvere pargis ja teine on siin meie maja lähedal, nii et nad käivad meil akna taga pekki nokkimas.

Linnud meie kalendrisse ei vaata, neil on oma ajaarvamine ja kevadetunnetus. Mõned muidugi talve ei karda ja ära ei lenda. Paljud rändlinnuliikide esindajad on aga juba soojalt maalt tagasi lennanud. Kes olid esimesed?

Tundub, et esimesed tõsised märgid lindude peatsest saabumisest tulid alates 21. veebruarist. Sellest päevast peale tuli järjest teateid esimestest kohatud hallhanedest, õõnetuvidest, kiivitajatest, lõokestest, ristpartidest ja teistestki.

Umbes samal ajal jõudsid näiteks Tartu linna ka esimesed talvituspaikadest naasnud hõbekajakad, kes on siin igal aastal ühed esimesed kevadekuulutajad. Veebruari lõpus nägin ise esimesi sõtkaid jõel – nad talvitavad enamasti merel.

Teateid on tulnud juba esimestest kuldnokkadest, sookurgedest, kaelustuvidest, künnivarestest, rabahanedest, suur-laukhanedest, luikedest ja isegi valge-toonekurgedest. Märtsi alguses hakkas saabuma ka aasta lind hiireviu.

Erakordselt vara on nähtud näiteks liivatülli ja rägaparti, äsja on tulnud esimesed linavästrikud, metskurvits teeb juba mängulendu. Märtsis võiks tuntumatest lindudest lähiajal saabuda esimesed metsvindid ja punarinnad.

See on siiski kõik alles algus, saabunud on esimesed julged. Kõigil neil liikidel on põhimass tulemas ja saabumine kestab kuni kaks kuud. Enamik linnuliike jõuab pärale aprillis ja mais. Viimaste seas on aed-roolind ja nõlva-lehelind, kes saabuvad mai lõpus või isegi juuni alguses.