Matustel peab lesk tantsida saama

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Folklorist Eda Kalmre Sää­re kabeli varemetel.
Folklorist Eda Kalmre Sää­re kabeli varemetel. Foto: Erakogu

Eesti Kirjandusmuuseumi jutu-uurija, puhastverd mandriinimene Eda Kalm­re ütleb, et ühest Saaremaa paigast on ta sõltuvusse jäänud. See paik on Sõrve. Alles mõne nädala eest ta sealt tuli.


«Inimene peab ju puhkuse ajal tegema seda, mida ta kõige rohkem tahab. Ning mina tahan puhkuse ajal ikka natuke ka tööd teha,» vabandab Eda Kalmre humoorikalt oma järjekordset meretagust käiku.

Eda Kalmrel on tekkinud viimasel kümnel aastal saarlastega väga häid suhteid.

Teda huvitavad nende lood, ajalugu, praeguse aja eluolu ja loomulikult pärimused. See «saak» on olnud sedavõrd rikkalik, et nüüd on ta otsustanud kokku panna raamatu «Sõrvemaa jutud ja laulud». Esimene osa võiks järgmisel aastal kaante vahel olla.

«Ma olen käinud üksjagu mujalgi. Puhjas ja Pilistveres ja Martnas ja Raplamaal. Tegelikult vahet pole,» räägib ta. «Aga mulle tundub, et Saaremaa inimene on keskeltläbi lahkemgi kui mujal. Ja seal ei ole kurje koeri! Ning näiteks Sõrves, kuigi inimesi on seal vähe alles, elab loominguliselt ikka veel nii andekas rahvas. Igas külas on oma laulutegija.»

Kui Tartu teadlast Eda Kalmret midagi saarlaste puhul üllatab, siis on see inimlik soojus ja huumor. See olevat seal väga teistmoodi.

«Nad kuidagi suudavad võtta elu kergemalt kui mandril, mulle tundub nii,» ütleb ta ja asub otsima mõnd näidet.

«Näiteks jutt, kuidas üht meremeest maeti ja kuidas too tahtnud, et tema matustel lauldaks tingimata lihtsaid külalaule, selliseid parajalt roppe. Nii tehtigi. Ja kuidas külamehed siis matuste järel Laadla baaris ikka ka lese tantsima viisid. No selline värk!» räägib Kalmre.

Märksõnad

Tagasi üles