Teatrimees ja muusik Väino Uibo peab end tartlaseks. Ta on siin sündinud, ja kuigi elu jooksul elanud teisteski linnades, ütleb ta, et paremad sõbrad on seniajani Tartus.
«Ma olen kogu aeg Tartu patrioot olnud,» ei jäta ta märkimata.
Teatrimees ja muusik Väino Uibo peab end tartlaseks. Ta on siin sündinud, ja kuigi elu jooksul elanud teisteski linnades, ütleb ta, et paremad sõbrad on seniajani Tartus.
«Ma olen kogu aeg Tartu patrioot olnud,» ei jäta ta märkimata.
Viimased tosin aastat elab Uibo aga Kuressaares. Läks sinna 1998. aastal linnateatrit juhtima ning kuigi nüüdseks on selle ameti maha pannud, püsib saarel seniajani. Ütleb, et on täiesti rahul, ja saarelt äraminekuplaane ei hau.
Tänavu suvel tõi Uibo Salme vallateatri trupi ja kohalike muusikutega välja mastaapse vabaõhulavastuse «Läänemere isandad». Vaataja viidi tagasi aega, kus Sõrve säär polnud veel Saaremaaga kokku kasvanud ja Salme küla all paiknes kaubasadam.
Lugu mängiti maha rannas, kiviviske kaugusel muistsete viikingite matusekohast, kus arheoloogid tänavu uusi suuri avastusi tegid. Ning lavalgi sai näha viikingiaegsete esivanemate tööd, elu ja armastust.
Saaremaa on Väino Uibo jaoks seesama – elu, töö ja armastus.
«Me oleme sellest mitu korda mu naise Anuga rääkinud, kui mandril olles jälle Saaremaa poole sõidame, et nüüd saame koju. Aga Anu on ju ka mandriinimene.»
Väino Uibo mäletab hästi tunnet, mis tal oli siis, kui ta saarel alles suvitamas käis. «Iga puu ja põõsas reetis kohe, et sa oled teistmoodi kohas. Kõik oli nii eriline,» ütleb ta. «Nüüd on see mu oma kodu, üsna tavaline – ja aknast välja vaadates ei reeda ju miski, et sa just saarel oled.»
Tartuga on Väino Uibol aga oma hädad.
«Ma natuke kardan sinna minna,» tunnistab ta. «Mina tean ja tunnen seda Tartut ajast, kui seal elas ikka päris tõeline Tartu vaim. Ma tajusin seda, ma tajun seda seniajani… Aga ma tean ka, et Tartuga ei ole enam asjad nii nagu varem.»
Uibo on nõus, et kõik see võib olla noorusenostalgia ja igatsus aegade järele, mida enam tagasi ei saa, ning et ta ise jääb muudkui vanemaks.
«Aga saagu see Tartu vaim ka vanemaks!» ütleb ta.
Saaremaal on Väino Uibole kaks korda suure rahvahulga ees öeldud, et ta on saarlaste sekka vastu võetud.
«Aga – mingit tunnistust selle kohta ju ei anta,» lausub ta. «Ega ma tea, mis see sel momendil päriselt tähendab, et kuhu ma nüüd pean või ei pea jooksma, aga nii on saarlased mulle öelnud.»
Väino Uibol on peale Kuressaare korteri Salmel kadakavõsas üks rootsipunaste seintega puitmajake. Aga paati tal ei ole ja merel ta ei käi. Kuigi kala mõistab juba kuivatada. Kevadel särge ja sügisel lesta.
Küsimuse peale, kuidas ta kuivatatud lesta sööb, vastab Uibo eksimatult: «Kääridega!»
Ühe asja pärast muretseb Tartu kandi mees aga Saaremaalgi väga.
«Ma kardan natuke, et see saarlaste keel ja kultuur võib tasapisi hääbuma hakata, rahvas liigub, kõik seguneb, lahustub,» ütleb ta.
«Selle vabaõhuloogi tõin ma ju Salmel välja ikka tagamõttega, et tahtsin oma arust saare kultuuri ja keelt võimendada. Ise veel mõtlesin, kas ütlen trupile ka, et muudkui pange! Aga siis mõtlesin, et ei tohi vist öelda. Lasin neil niiviisi teha ja tulla, nagu see neil parasjagu tuli. Ja kui nad siis igal õhtul seal etenduses hüüdsid: «Möögad välja!» No küll see oli vahva!»