/nginx/o/2016/09/29/5898303t1h5efe.jpg)
Eelmise sajandi üheksakümnendatel aastatel oli siinmail kõva sõna Tartu Raadio. Pea 100 000 kuulajat päevas oli saavutus, mida praegugi on paljudel raske ületada. Paraku pole juba mitu aastat võimalust teada saada, mis sünnib kodulinnas või meid ümbritsevas regioonis. Nõudlus on olemas, aga tühimik jääb täitmata.
Tartus elab ligi 100 000 inimest, lisades Lõuna-Eesti ala enam-vähem 200 000 inimesega, saame piirkonna, kus elab peaaegu veerand meie rahvastikust. Suuremal osal neist puudub osasaamise võimalus piirkonna ettevõtmistest ja sündmustest, seega üritustest, mille lähedal ise ollakse.
Üleriigilises eetris ei paelu tähelepanu Põlvamaal asuva seltsimaja või raamatukogu kordategemine, ent kohalikule rahvale on tegu suursündmusega.
Pealinn on kaugel ja seal ei lähegi korda, mis kusagil ääremaal juhtub. Lähtutakse mõtteviisist, et keda see huvitab – kohalike sõnumite osakaal rahvusringhäälingus on taandunud marginaalseks, piirdudes hommikuvööndis vaid kuue minutiga. Enam ei kuule kell 13 ja 16 varem eetris olnud Lõuna-Eesti uudised.
Kohalik elukeeris
Ometi on Eesti üks tervik ja makse maksavad nii põlvakad, võrukad kui tartlased. Neilgi peaks olema õigus kodukohta puudutavale infole – kui räägime maksumaksja rahaga ülal peetavast ringhäälingust.
Mina tartlasena ja usutavasti veel tuhanded inimesed ei taha üle-eestilisest eetrist kuulda, kui tõsine probleem on tallinlasele veetoru lõhkemine Gonsiori tänaval, ometi kipub niisugune sõnum olema mõnikord esmatähtis uudis. Tegelikult läheb see korda ainult Tallinna kesklinna elanikele.
Tartlasi huvitaks hoopis see, kas üks või teine tänav on liiklusele avatud, kus on vee- või voolukatkestusi, kas ühistransport liigub graafikukohaselt või on häireid jms. Sellest ei kuule aga kippu ega kõppu.
Inimest huvitab ennekõike see, mis sünnib tema ümber, mõjutab teda otseselt või kaudselt. Need tõed tehakse ülikoolis ajakirjandust õppijale selgeks esimesel kursusel.
Raadio eelis teiste meediakanalite ees on operatiivsus.
Liiklus tänavatel pingestub ja ummikuid tekib üha juurde. Näen iga päev, millised sabad on Tuglase tänaval või Sõpruse puiesteel tipptunnil. Kui inimestel oleks võimalus rooli tagant otse stuudiosse helistada ja infot jagada, oleks ummikuid ja närveldamist paar pügalat vähem.
Paljudes Euroopa linnades on kohalikel raadiotel sissehelistamise võimalus ja see on võitnud poolehoidu. Kui liiklusteave ükskord online-uudistesse jõuab, on tööpäev alanud või koguni juba läbi.
Sama puudutab elektri- ja veekatkestusi ning kohalikke sõnumeid, mida on paslik edastada just hommikuti, ajal, kui inimene joob kodus hommikukohvi.
Politseigi võiks oma sõnumeid teatada kõige kuulatavamal ajal.
Pealinnast antavatesse nn akendesse ei mahu kogu teavegi ära, rääkimata kultuuri-, spordi- ja muude ettevõtmiste kajastamisest, korralikus kohalikus raadios toimiks aga kõik suurepäraselt.
Aeg küsida
Ei Kuku ega Elmar hakka sellist infot edastama, nende programmiline kontseptsioon on teine. Pealegi keskendub Kuku pealinna elule.
Aastatagune tähelepanek mere tagant Saaremaalt sealsest Kadi raadiost kinnitas, et kohalikku raadiot kuulatakse, kuna seal räägitakse ennekõike Saare- ja Muhumaa ning Kuressaare probleemidest.
Ja kui kohalikust elust kõneldakse, on ka piirkonna ettevõtjal põhjust panna sellesse raadiosse reklaami, sest kaubanduslik teave jõuab sihtrühmani.
Mullu sügisel püüdis üks tandem käivitada Tartus raadiot, ent asju aeti valest otsast ja tulemuseks oli see, et kultuuriminister Jänes otsustas panustada hoopis venekeelsesse kanalisse. Nüüdseks on selge, et see kanal on kõrvaline ega räägi silpigi piirkonna elust, programm toodetakse Tallinnas.
Meie kandi venelane valdab piisavalt hästi riigikeelt, et saada aru, millest jutt käib. Venekeelse jaama loomine oli lähenevaid riigikogu valimisi silmas pidades luksus või poliitikute jaht venelaste häältele.
Poliitikud ongi taas aktiivseks muutunud, jagades kõikjal jälle lubadusi. Nüüd oleks tartlastel õige aeg küsida: mida teeb reformar, isamaalane, keskerakondlane või sotsiaaldemokraat selleks, et Tartus või Tartu maakonnas saaks taas kuulda meile korda minevast?
Vahet pole, kes on raadiojaama rahastaja või omanik, tänapäeval pole keegi nii rumal, et hakkaks otse saadete sisusse sekkuma. Kuulaja saab suurepäraselt aru, kui talle puru silma aetakse.
Kiitus Neinar Selile, kes 2004. aasta sügisel julges luua Tartumaa raadio, mis hiljem Sun FMiks muutus. Seli polnud süüdi, et jaamake kuulsusetult kohalikult areenilt kadus.
Liider silmapiiril
Päris uue jaama loomine on kallis ja keeruline ning aega nõudev ettevõtmine.
Eeldused saada piirkonnas kuulatavaimaks jaamaks on Ring FMil.
Võrus tegevust alustanud ja nüüdseks Tartusse laienenud Ring FM on seni kõikidest katsumustest välja ujunud ja kui selles jaamas tehtaks olulisi muudatusi, võiks ta olla piirkonna liider – vaja on radikaalset pööret Tartu suunas.
Sõna sekka tuleks öelda hariduse, kultuuri, teatri, liikluse ja majanduse teemadel, lisaks uudiste vahendamine Põlva- ja Võrumaalt, mis tooks raadiole kuulajaid juurde. Reklaamivood ei tule küll kohe, ent ei jää kindlasti saabumata.
On arusaamatu, miks kohalikud omavalitsused ja valdade liit pole tundnud sügavamat huvi raadios piirkonna teemade kajastamise vastu. Hea tahtmise korral annaks midagi ära teha.
Niisiis – mõtlemisainet jagub. Küll on aga selge, et Eesti suuruselt teine linn vajab oma väljundit.