/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
/nginx/o/2009/07/12/206506t1h59aa.jpg)
Tallinna linnavalitsuse üle on küllalt ilgutud, kuid küllap ilgutakse veelgi õnnetute reisisaatjate pärast. Bussisõitjaid abistama mõeldud hädaabitöötajaist on tehtud maailma mõttetuima ameti kandjate võrdkuju või vähemasti midagi ligilähedast.
Martin Pau: mõttetum kui reisisaatja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartus paistab linnavalitsus ellu kutsuvat sarnase tähtsusega ametimehed – postipaigaldajad. Saime ju äsja liikluskorraldusteenistuse juhilt Tõnu Lukmannilt teada, et majaseintele kinnitatud liiklusmärgid tõstetakse ümber postide otsa. Post aga puuritakse ju üheksal juhul kümnest kõnniteesse, kus see takistab lume ja rämpsu koristamist, jääb jalgu jalakäijaile ning ähvardab väikesi rattureid muhuga.
Plaani teeb eriti pentsikuks fakt, et seni pole ükski majaomanik väitnud, et avalikkust teenivad märgid tema eraomandit kahjustavad ja nõudnud seetõttu nende koristamist. Milles siis probleem? Ega ometi tõesti selles, et kergendada postitootjate-paigaldajate olelusvõitlust majandussurutises?
Liiklusmärkide kinnitamine majaseintele pole pelgalt praktilise tähendusega. Kui märgi kandur pole suvaline jämedast traadist väänatud krõnks, vaid disaineri kätt tundnud nägus toode, aitab selline lahendus ka visuaalse risustamise vastu.
Jutt, et vesi võib kandurit pidi jõuda seinani ja seda kahjustada, ei pea paika. Kanduri või selle kinnituskoha saab tibakese ajuliigutamisega kindlasti ehitisele ohutuks teha. Näiteks pasliku kaldenurga abil.
Ning need mitu tuhat krooni, mis linn tahab iga üksiku märgi ja posti ostmiseks ning paigaldamiseks kulutada, võiks anda majaomanikele ühekordseks talumiskompensatsiooniks.