Eesti võrkpallikoondise EMi finaalturniirile viinud kahes hiilgavas võidus Hollandi üle on hindamatu tartlase Oliver Venno roll.
Tartu mehe löögid tõid finaalipääsme
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimeses, Pärnus peetud kohtumises tõi Venno 26 punkti. Resultatiivseim oli ta tulpidemaal peetud korduskohtumises, kus mängitud kahe geimi jooksul sai ta kirja 14 punkti (kaks ässa).
Stabiilne mängija
Arvestades, et kahe mängu vahel oli nädal, hindab Eesti koondise peatreener Avo Keel Venno puhul eriti just stabiilsust. «Esimese mängu kasumlikkuse protsent oli tal 56, teise mängu tabelit ma pole jõudnud vaadata, aga mäletamist mööda oli see 52,» ütles Keel eile vahetult enne Hollandist Riia-lennukile astumist.
Diagonaalründajal, kellele tuleb tavaliselt palju kõrgeid tõsteid, millele suudetakse vastu ehitada kahene või kolmene blokk, on selline protsent päris kõva tulemus.
«Tundub, et õnnestus kõik,» ütles Venno ise, «kindlasti oleks midagi saanud paremini teha, mõtlen just blokki. Aga võit tuli kätte ja see on peamine.»
Kui Venno mulluse hooaja eel Pere Leivast lahkus, oli mehele, kes suisa igas asendis palle maha põmmutas, keeruline võrdväärset asendust leida.
«Ta on selline, nagu diagonaalründaja peab olema,» iseloomustas Keel, «kui iga mängija hakkab nõudma millimeetri täpsusega tõstet, võiksin ka mina neid palle maha lüüa.»
Mängijate erinevused ja kvaliteet, mis otsustavad mängumehe klassi, tulevadki Avo Keele sõnul välja selles, kui kiire ja kui hea pallitunnetusega sa oled.
Paari aasta eest ütles toonane võrkpalliliidu peasekretär Henn Vallimäe Venno iseloomustuseks, et Eesti võrkpall hoiab peos tõelist briljanti. «Kui briljant aru saab, et kõik soovivad teda edasi viia, on kõik korras,» lisas Keel nüüd, «ükskõik kus ta mängib, soovin, et ta võtaks sealt maksimumi.»
«Miks Oliver üldse esile kerkib – tänapäeval on tugevatel võrkpallivõistkondadel eelkõige tugev diagonaalründaja,» ütles aastaid Oliver Vennoga nii ranna- kui saalivõrkpallis koos töötanud Pere Leiva peatreener Rainer Vassiljev. Praegune mäng on selline, et suhteliselt palju on vaja just raskeid palle lüüa.
«Servid on tugevad ja kui vastuvõtt ei ole nii hästi käes, ei saa palju kasutada 1. tempo ründajaid,» kirjeldas Vassiljev. Seda suurem on diagonaalründaja roll. Nii on Vassiljevi arvates Eesti koondis leidnud endale tänu Vennole väga vajaliku lüli, mis neil seni puudu oli.
«Mitte et Argo Meresaar selle koha pealt kehv on, aga Oliver Venno leib ongi just selliste raskete pallide löömine ja seda ta ka Hollandi vastu peetud kahes mängus tõestas,» tõdes treener.
Enesekindel Venno
Viimases mängus jäi Vassiljevile eriti silma Venno enesekindlus ja see, kuidas ta oma esitust nautis. «Oli näha, et ta teeb seda, mida teha tahab – ei lähe silmad kinni trossi peale madalat palli lööma, vaid kasutab ära oma pikkuse, oma löögikõrguse,» kirjeldas Vassiljev, «sealt ta neid punkte noppis.»
Kuigi passi järgi (sündinud 23. mail 1990) võiks Venno olla koondise pesamuna, jätab platsil tegutsemine kõvasti küpsema mulje.
Enesekindlusest pole Vennol puudu olnud. Kui Vassiljevi käe all rannavõrkpalliga alustati ja esmalt EMi ja MMi medal eesmärgiks võeti, siis oli Venno siht võit. «Maksimalist on ta alati olnud,» tõdes Vassiljev. Venno sai, mis tahtis: 2007. aastal tuli ta koos Kristo Kolloga Euroopa noortemeistriks ja aasta hiljem juunioride maailmameistriks.
«Ta on siiani üldjoontes alati saavutanud, mida tahab,» sõnas Vassiljev, «nüüd on vaja füüsilist poolt arendada, et veel suurem samm edasi teha ja jõuda Itaalia liigasse.»
See on Oliver Venno soov juba 15-aastasest alates. Tartusse jõudis Venno eile hilisõhtul.