/nginx/o/2010/07/09/399656t1h2d43.jpg)
Avalikkusele esitatud tööandjate keskliidu manifest kätkes endas pomme, mis kutsusid esile eri elualade ja sotsiaalsetesse rühmadesse kuuluvate inimeste pahameeleplahvatuse. Pomm tabas otse ka Tartut, kus asub kaks ülikooli, üks neist kahtlemata Eesti kõrghariduse tunnustatud lipulaev.
Nimelt seisab manifestis kategooriline nõue: kõrghariduses tuleb üle minna tasulisele õppekorraldusele. Enam selgemalt ei saa üht arusaama väljendada, kuigi lause teises pooles märgitakse ka stipendiume andekamatele ja vaesest perest pärit tudengeile.
Tööandjate keskliit ei ole mingi marginaalne huvirühm, vaid mõjukas, riigi majanduseliiti ühendav organisatsioon. Kui selline seltskond tuleb välja mingi dokumendiga, pole põhjust kahtlustada neid halva nalja tegemises ega sedagi, et esitatud seisukohad on isekeskis selgeks vaidlemata.
Keskliidu volikogu esimehe Enn Veskimägi hilisem väide, et eesmärk oligi esile kutsuda diskussiooni, ei ole eriti tõsiseltvõetav, kuivõrd ka diskussioon teenib soovitud eesmärkide saavutamist.
Pole oluline, kus ja kuidas seda dokumenti täpselt koostati, küll aga asjaolu, et selle pidi avaldamisküpseks kiitma keskliidu volikogu, kuhu kuulub 30 liiget, nende hulgas ka Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool oma rektorite esindatuna.
On loogiline järeldada, et meie kaks suurimat ülikooli, kõrghariduse tippu, on manifestis väljendatud tasulise kõrghariduse nõudega päri, kaks rektorit vastutavad väljaöeldu eest. Tõsi, TTÜ rektor Peep Sürje pidi kevadistel valimistel loovutama oma koha nüüd sügisel tööle asunud Andres Keevallikule, Tartu Ülikooli rektor Alar Karis aga oli siis ja on praegu ülikooli juht.
Alar Karis ütles Tartu Postimehe küsimusele vastates, et tasuline kõrgharidus pole ei ülikooli ega tema isiklik seisukoht. Karis lisas veel, et ta oli palunud avada hariduse paragrahv uuesti muudatuste tegemiseks, kuid kõiki tema ettepanekuid arvesse ei võetud.
Pole teada, miks keskliidu volikogu seda ei teinud, miks jäeti arvestamata kõrghariduse eestkõnelejana volikokku arvatud rektori ettepanekud.
Kui tema arvamus oli risti vastupidine dokumendis kajastust leidnule, siis ei saagi manifesti kohta öelda teistmoodi, kui ütles peaminister: kohatu dokument.
Paraku ei anna ka Alar Karise selgitused väga selget vastust, kas ta ikka on päris kindlasti tasulise kõrghariduse vastu, seda enam, et dokumendi avalikustamisele ei järgnenud kohe protesti. Või ei võtnud ka tema manifesti tõsiselt?
Rektor väitis Tartu Postimehele end olevat seisukohal, et ülikoolide rahastamissüsteemi tuleb muuta: «Ühe võimaliku variandina olen pakkunud idee, et riik panustab praegu ja üliõpilane hakkab hiljem, väärikat palka saades õpingute eest tagasi maksma.» Kas see polegi tasuline õpe?
Kui aga Tartu Ülikool on tõesti tasulise õppe vastu, tuleks endale aru anda, et universitas ei mahu ühte paati tööandjate keskliiduga, kes ei pea millekski kõrghariduse spetsialisti seisukohti. Pole ju mõtet kõnelda organisatsioonis ja organisatsiooniga, kelle kõrvad ei kuule.