Jaanus Riibe: nõuame ja vajame tasuta kõrgharidust!

Jaanus Riibe Foto: Erakogu

Tööandjate keskliit esitas 30. augustil «Tööandjate manifesti 2011–2015», mida ametiühingute juht Harri Taliga nimetas samal päeval sotsiaalse vastutustundetuse manifestiks.

Manifestis on sõnastatud ettepanekud viies valdkonnas: riigihalduses ja majanduspoliitikas, tööturul, maksunduses, hariduses ja sotsiaalkaitses.

Muu hulgas tehakse ettepanek minna Eesti kõrghariduses üle tasulisele õppekorraldusele, mida toetaks stipendiumide süsteem andekamatele või materiaalselt vähem kindlustatud peredest tudengitele. Stipendiumide süsteem peaks nende sõnul soodustama tudengite seas vähem populaarsete reaal- ja tehnikaainete omandamist.

Alates taasiseseisvumisest on eri osapooled mitmeid kordi teinud ettepaneku kehtestada Eestis üldine õppemaks, kusjuures vargsi on Eesti valitsus juba kehtestanudki hiiliva õppemaksu. Olukorras, kus üle poole tudengitest õpib tasulisel õppekohal, ei ole mõtet enam rääkida tasuta haridusest.

Seni ei ole aga tasulise õppe kehtestamise pooldajate eesmärgid olnud selged ja argumendid veenvad.

Tasu juba praegu

Manifestis on öeldud, et Eesti noored on tulevikus konkurentsivõimelised peamiselt tänu heale haridusele. Tööandjate keskliidu juhataja Tarmo Kriis toetab maksu kehtestamise mõtet väitega (PM 30.08), et tasuline haridus tõstaks ülikoolide taset – isiklik panus hariduskulude rahastamisse kõrghariduses suurendab ka nõudlikkust hariduse kvaliteedi ja sisu vastu.

Paraku tuleks nüüd ka tõele näkku vaadata: haridus- ja teadusministeeriumi andmetel õpib 52 protsenti üliõpilastest juba praegugi tasulistel õppekohtadel.

Õpingute rahastamiseks käivad paljud üliõpilased õpingute kõrvalt tööl – see ei ole nende vaba valik. Uute rahaliste kohustuste kehtestamine sunnib tudengeid veelgi enam õpingute kõrvalt töötama ning ei ole mingit mõtet investeerida kõrghariduse kvaliteeti juhul, kui õppurid käivad loengute asemel tööl.

Tööpuuduse suurenemise olukorras – nagu viimastel aastatel – loobuvad makseraskustesse sattunud noored üldse hariduse omandamisest.

Eesti Üliõpilaskondade Liit on ka varem öelnud, et tudengite kõrgharidusse ja selle kvaliteeti suhtumise kujundamine majanduslike meetmete kaudu ei ole õige, see õõnestab akadeemilise hariduse põhialuseid.
Manifestist ei leia ka arvutusi, kui suurele osale ja mil määral stipendiumid oleksid mõeldud ning kui palju see Eesti riigile tegelikult maksma läheks. Praegu saab õppetoetusi vaid käputäis üliõpilasi (eri andmetel umbes 16 protsenti üliõpilastest) ja tasub meenutada, et 2009. aasta eelarvekärbete käigus vähendati seda piskutki.

Tühi loosung

Kõlav loosung, et noor suhtuks tasulisse haridusse tõsisemalt, ei mõju usutavalt. Millele tuginedes on seda väidetud? Kas esitatud väidet kinnitab ka mõni uuring või küsitlus? Senised kokkupuuted tasulises õppes ja tasuta õppekohtadel õppivate tudengitega ei pane mind küll uskuma, et nende kahe rühma inimeste suhtumine nii õppetöösse või ka hariduse kvaliteeti oleks kuigi palju erinev.

Praeguse haridussüsteemi probleemidele on viidanud ka Eestis tegutsevad rahvusvahelised pangad, kes alles juunikuus teatasid, et õppemaksuvõlglasi on juba üle 3000.

Õppelaenu ja tasulise hariduse juurutamine toob kaasa veelgi sügavama kriisi ja selle tagajärjel ägavad oma elu alustavad noored raske võlakoorma all.

Tihti kasutatav argument, et targemad saavad tasuta kohtadele ja rumalamad peavadki maksma, on samuti eksitav.

Eesti eluolu tundes tean, et kõrgkooli sisseastumise aluseks olevaid riigieksamitulemusi mõjutab see, kust koolist või piirkonnast õpilane pärit on. On koole, kus terve aasta valmistutaksegi spetsiaalselt sooritama riigieksameid, mis kokkuvõttes ei pruugigi näidata inimese üldist võimete taset ja laia silmaringi. Ja on koole, kus ei ole piisavalt häid õpetajaid või õppevahendeid.
Ülikooli pürgiv õpilane on nende kõigi tingimuste kokkulangevuse tulemus.

Kannatab Eesti riik

Arvestades seda, et Eestis puudub tudengite vajadustel põhinev sotsiaalsete garantiide süsteem ja ühiskonnas suureneb ebavõrdsus, piiraks õppemaksu kehtestamine veelgi rohkem ligipääsu kõrgharidusele ja tooks seeläbi kaasa kastiühiskonna kujunemise.

Eesti Üliõpilaskondade Liidu andmetel on Eesti tudengite maksukoormus juba praegugi märkimisväärselt suur, kui võrrelda seda teiste Euroopa riikide omaga. On tõenäoline, et tudengid hakkaksid üha enam Eestist lahkuma, et saada kvaliteetset ja õppemaksuvaba haridust lähinaabrite juures. Andekamate inimeste lahkumine aga langetab omakorda kõrghariduse kvaliteeti ja Eesti üldiseid väljavaateid.

Sellel kevadel tundsid paljud arvamusliidrid muret Eesti kõrghariduse kaubastumise pärast. Paraku näib, et nüüd tööandjate tehtud ettepanekud süvendaksid probleemi – suurendaksidki kõrghariduse ostetavust ja lõhesid ühiskonnas.

Üliõpilaste võimalused kõrgharidust omandada ei tohiks sõltuda nende endi ega vanemate majanduslikust olukorrast.

Kuigi haridus ei ole klassikaline avalik hüve, peetakse hariduse pakkumist siiski riigi kohustuseks. Tasulise hariduse kehtestamine võib valitsusele tunduda praegu hea võimalus hoida eelarvekulusid kokku ja pühkida käed vastutusest puhtaks, kuid riigi arengule mõjub see kindlasti pärssivalt.