/nginx/o/2010/09/12/431293t1h61b7.jpg)
Tänavune eesti teatri festival Draama on selleks korraks läbi. Nädala jooksul võis tutvuda erisuguste lavastustega, mille eesmärgiks oli anda terviklik pilt eesti teatrist. Seda Draama ka tegi.
Draama väliskülalised kiitsid eesti teatrit
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Festivali eelviimasel päeval avaldasid Athena keskuse kinosaalis kokkuvõtval konverentsil oma mõtteid Draamast külalised Lätist, Leedust, Soomest, Venemaalt, Ungarist ja Lõuna-Koreast. Kõnelesid ka eesti teatrimõtlejad.
Konverentsil kiidusõnadega ei koonerdatud. Vahepeal oli tunne, et kogu seltskonna hulgas valitseb selgelt üksmeelne arvamus, kuid sellegipoolest võis siin-seal vastakaid mõtteid eristada.
Tulise debatita
Tuliseks debatiks arutelu siiski ei läinud, nii valmis ja relvastatud kui meie kaasmaalased selleks ka olid.
Üldiselt leiti, et meie postmodernses kultuuriruumis on teatrilaval esindatud eri vormid ja probleemid, mis oma enesekriitilise ja -iroonilise hoiakuga annavad hästi edasi ühiskonnas parajasti toimuvat.
Lavastustest jäid kõlama eelkõige identiteediküsimused, mis kumasid läbi nii põhi- kui ka autoriteatriprogrammi kuulunud lavastustest. Iseloomustamisel kasutati märksõnu avangardne, värskendav, nüüdisaegne, otsinguline, kollektiivne.
Eestis on viimasel ajal tublisti kasvanud katsetajate hulk, kelle töödes on tajuda täielikku pühendumust ning soovi institutsionaalsete teatrite kõrval tähelepanu äratada.
Hoolimata kriitilisemast suhtumisest pean minagi hapraid katsetusi ja teistmoodi nägemist üldjuhul toredaks ja tervitatavaks. Mida kirjum pilt, seda parem!
Hoolimata sellest, et olin paljude festivalil mängitavate lavastustega varemgi kokku puutunud, nõudis vaatama minekul valiku tegemine seni nägemata tööde vahel kompromisse – seda just mänguaegade kattumise tõttu.
Ka nii mõnigi konverentsil osalenu oleks soovinud rohkem näha väiksemaid teatritegusid, millega tutvumine suuremate põhilavastuste kõrval osutus küllaltki keeruliseks.
Külaliste silmis pälvisid tunnustust eri põlvkondades esindatud näitlejad ja lavastajad, nende paindlikkus ja kõrge tase. Jurgita Staniškyte Leedust mainis, et näitleja on eesti teatris väga tugeval positsioonil, aga millegipärast ta ei kasuta seda võimu ära.
Lavastajate puhul peeti heaks omaduseks, et nad ei püüa end metafooride taha peita. Heaks näiteks on siinkohal Hendrik Toompere jr-i lavastatud «Kirsiaed», mida vaadates on võimalik tekstist eralduda ning eelkõige lavastaja enda käekirja tajuda.
NO99 ja Von Krahl
Lavastustest rääkides tõsteti kõige rohkem esile NO99 ja Von Krahli teatri loomingut, milles nii mõnigi nägi oma unistuste täitumist. Nende hulka kuulusid Uku Uusbergi «Pea vahetus» ja Peeter Jalaka «Eesti meeste laulud», mis paelusid ennekõike muusikalise külje pealt.
Eesti päritoluga, Lätis näitlejana leiba teeniv Jaanus Johanson küsis, milline teater tuleb pärast postmodernismi. «Loodan, et teater, mida teeb Uku Uusberg,» vastas ta.
Arvud ja nimed
• Festivali Draama kavas oli 37 lavastust, mis tulid vaatajate ette 57 etenduses.
• Tänavune festival oli žüriita, auhindu välja ei antud, lavastused valis põhiprogrammi Madis Kolk ja kõrvalprogrammi koostas autoriteatri lavastustest Ivar Põllu.
• Külastajaid oli festivalil peaaegu 7000.
• Festivali eelarve oli umbes kaks miljonit krooni.
• Festivali kujundasid Vanemuise kunstnikud Maarja Meeru ja Kristiina Põllu.
• Linnas tähistas Draamaga seotud maju nende ette paigutatud vana punaseks värvitud mööbel.
• Ööl vastu laupäeva purustas keegi meeskodanik Draama mööblit Gildi tänavas, kiiresti kohale saabunud politsei pidas jõhkardi kinni.
• Järgmine festival Draama on aastal 2011.
• Draama peakorraldaja Margus Kasterpalu kuulutas Genklubis lõpupeol põhiprogrammi uueks kuraatoriks Baltoscandali ühe korraldaja ja Kanuti Gildi Saali kunstilise juhi Priit Raua.