Esietendub Kompanii Nii lavastus, kus kõik oleneb tähtede seisust

Raimu Hanson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hetk lavastusest "Põletatud väljade hurmaa".
Hetk lavastusest "Põletatud väljade hurmaa". Foto: Gabriela Liivamägi

Tartu Uues Teatris esietendub 12. märtsil kell 19 Renate Keerdi füüsilise teatri trupi Kompanii Nii lavastus «Põletatud väljade hurmaa». Žanriliselt on seda tegijad ise nimetanud füüsilis-psühhedeelseks sisekaemuslikuks tragöödiaks koomilis-poeetilises võtmes, kusjuures nad lisavad, et kõik oleneb vaatenurgast, istekohast või tähtede seisust.

Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja on Renate Keerd. Mida ühist on Kompanii Nii kahe eelmise lavastuse «Pung» ja «Pure mind» lavastajal Renate Valmel ning lavastuse «Põletatud väljade hurmaa» lavastajal Renate Keerdil?

«Julgeksin isegi väita, et tegu on suisa sama inimesega, kes otsustas tagasi juurte juurde naasta ja oma neiupõlvenime uuesti kasutusele võtta,» selgitas Keerd. «Nii et võib lahkesti võrdusmärgi vahele panna, kuigi, teisest küljest vaadates, sünnime me ju iga päev uuesti, nii et saa siis nüüd aru, kes ma olin eile, kes täna.»

Lavastuses «Pung» ja «Pure mind» ei olnud dialooge ega monolooge. Kui palju on neid «Põletatud väljade hurmaas» ja miks on see just nõnda?

«Minu leksikas on dialoogid ja monoloogid täitsa olemas, kuigi mitteverbaalsel kujul. Ja seda seetõttu, et mulle meeldib luua n-ö universaalset keelt. Sedamoodi end väljendada ja publikuni jõuda on vähemalt praeguseni piisavalt intrigeeriv ja jätkuvalt väljakutset pakkuv. Eriti liigutav on kogeda, kui seda keelt mõistab eri rahvusest publik. Siis kaovadki kõik piirid ja jääb vaid inimlikkuse ilu ja puhas alge,» vastas Renate Keerd.

Kui palju on nendes kolmes lavastuses ja eriti kõige uuemas ruumi improvisatsioonile?

«Saladuseloori kergitades pean nentima, et tegelikkuses on stseenid paika pandud ja ära lavastatud. Küll aga on minu käekirjale omane teatav improvisatsioonilikkuse taotlus,» märkis Keerd. «Mind köidab n-ö rebitud ääre tehnika, et laval oleks elusus ja ehedus. Samamoodi nagu draamalavastuses sõnaga, üritan seda elusust saavutada liikumisega – aga esmalt peab «tekst» olema selge kui seebivesi ja alles siis saab hakata seda vormima nii, justkui «räägiks» seda esimest korda. Kui kõik näeb välja liiga lihvitud, poleeritud ja photoshop'itud, on mul reeglina igav, ei puuduta ega kõneta. Seetõttu üritangi luua nii lavastuslikult kui koreograafiliselt näiliselt teatavat kaost ja karusust, tekitamaks eheduse mõõdet. Tõele au andes, see just teatri juures kõige keerulisem ongi – mängida, aga olla nagu päris.»

Miks on lavastuse pealkirjaks «Põletatud väljade hurmaa» ja mitte «Põletatud väljade diospüür» või «Põletatud väljade kakiploom»? Sellele küsimusele saab Keerdi sõnul vastuse etendusel. «Vähemalt on siis vastuse saamiseks eeldus loodud,» lisas ta.

«Põletatud väljade hurmaa» etendused on märtsis ja aprillis nii Tartu Uues Teatris kui ka Tallinnas Kanuti Gildi saalis.

Tagasi üles