Kui raekoja kell lõi üks, hakkas Jaan Lüsi ülikooli poole jooksma, sest ta oli iseenda aktusele hiljaks jäänud. «Rebasel juhtub,» vabandas Lüsi, 76-aastane väärikate ülikooli esmakursuslane.
Väärikad rebased läksid ülikooli
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lüsi sarnaseid rebaseid, kes üle aastakümnete taas ülikooli läksid, istus kolmapäeval Tartu Ülikooli peahoone aulas 250 ringis, neist vanim 87-aastane ning noorim 50-aastane. «Vanus pole mingi näitaja. Inimene õpib kuni sureb, keegi pole ülikooliks liiga vana,» ütles 76-aastane Jaan Lüsi ja kohendas kõrvas kuuldeaparaati.
Mees on suure osa oma elust töötanud kaevanduses ning leidnud vanemas eas aega tegelda kõigega, milleks varem aega ei jäänud, alates õppimisest ning lõpetades fotograafia ja suusatamisega.
Lüsi äsjakohatud õppimiskaaslane, 66-aastane Vello Halling aga tuli ülikooli nooruslikkust otsima. «Teadmised annavad mulle energiat ja tervist, ainult terve vaimu ümber saab olla terve keha,» täheldas kümneid aastaid giidina töötanud mees.
Teadmised ja tutvused
Tartu Ülikool korraldab väärikate ülikooli sooviga pakkuda teises nooruses inimestele õppimis- ja arenguvõimalusi, selgitas ettevõtmise juht Karmel Tamm. «Need, kes kursuse läbi teevad, on aasta lõpuks hulga uute teadmiste, kogemuste ja tutvuste võrra rikkamad,» rääkis ta.
Väärikate ülikooli kava on Tamme jutu järgi sisukas, pakkudes kaks korda kuus loenguid alates astrofüüsikast ja eesti rahvausundist ning lõpetades infotehnoloogia võimaluste ja ohtudega.
Just infotehnoloogia teemalist loengut ootab õppur Vello Halling pikisilmi.
«Teate, seda arvutioskust ma ausalt öeldes väga ei jaga, aga ma olen aru saanud, et praeguses maailmas ilma selleta hakkama ei saa,» selgitas mees.
Professor Peeter Tulviste, kes esineb väärikatele loenguga «Ajad muutuvad. Aga meie?», ütles, et tema põhisõnum õppuritele on lihtne: haridus ja teadmised on need, mis muudavad pika elu täisväärtuslikuks. Professor tuletas meelde, et näiteks paljudes lääneriikides on tavaline näha loengusaalis kätt tõstmas 60–70-aastasi inimesi.
Ajad muutuvad
«Eestis ei ole veel harjutud sellega, et eakad innukalt õpivad,» ütles Tulviste ja lisas: «Tegelikult pole midagi veidrat selles, kui oma elutöö ära teinud inimene tahab juurde õppida midagi, milleks tal varem aega või võimalust pole olnud.»
Kuivõrd saab väärikate ülikooli ikkagi ülikooliks nimetada? «Loomulikult ei ole väärikate ülikool klassikalises mõistes ülikool, vaid lihtsalt üks lisavõimalus, üks vorm ülikoolist, nii nagu on näiteks suveülikool või lasteülikool,» selgitas väärikate ülikooli eestvedaja Tamm ja lisas, et ühtmoodi vajalikud on kõik õppimisvõimalused.
Väärikate ülikooli esimene lend lõpetab detsembris ning õppurid, kes on käinud vähemalt pooltes loengutes, saavad ka tunnistuse. Järgmise aasta alguses aga alustab Tamme kinnitusel õpet uus lend, kuhu võivad kandideerida needki, kes praegu juba õpivad. «Oluline on see, et need, kes õppida tahavad, need saavad õppida,» lausus Tamm.
kas teate
Valik loenguid väärikate ülikoolis
• «Ajad muutuvad, aga meie?», professor Peeter Tulviste
• «Euro ootused ja kartused», professor Mart Sõrg
• «Kurat ja inglid Eesti rahvausundis», professor Ülo Valk
• «Viirused, viirusnakkused ja nende vastu võitlemine», professor Mart Ustav
• «Infotehnoloogia võimalused ja ohud», dotsent Pille Pruulmann-Vengerfeldt