Rektor Alar Karis: tasuline kõrgharidus ei ole ülikooli seisukoht

Tartu Ülikooli rektor Alar Karis ei nõustu manifesti kõikide seisukohtadega.

FOTO: Andres Ehrenpreis

30. augustil esitleti Tallinnas Eesti Tööandjate Keskliidu manifesti aastateks 2011–2015, mida on valdavalt peetud vaid ühe ringkonna, tööandjate huve esindavaks küüniliseks dokumendiks.


Manifesti haridust käsitlevas peatükis on käskivas toonis väide, et kõrghariduses tuleb üle minna tasulisele õppekorraldusele. Andekamatele ja vaesematest peredest pärit tudengeile mõeldud stipendiumide süsteem peaks aga soodustama reaal- ja tehnikaainete õppimist, seega tööandjatele vajalike spetsialistide koolitamist.

Keskliidu volikogu esimehe Enn Veskimägi sõnul on selle dokumendi pärast pingsaid arutelusid heaks kiitnud 30-liikmeline volikogu, kuhu kuulub ka Tartu Ülikooli rektor Alar Karis.

7. septembri Äripäevas on trükitud nende tööandjate keskliidu volikogu liikmete nimed, kes ajalehe väitel koostasid ühiskonnas palju ärevust ja pahameelt tekitanud tööandjate manifesti. Seal on ka Tartu Ülikooli rektori Alar Karise nimi – öelge, rektor, kas tasuline kõrgharidus on teie isiklik või Tartu Ülikooli seisukoht?

Tasuline kõrgharidus ei ole ülikooli ega minu isiklik seisukoht. Minu seisukoht on, et ülikoolide rahastamissüsteemi tuleb muuta. Ühe võimaliku variandina olen varem pakkunud idee, et riik panustab praegu ja üliõpilane hakkab hiljem, väärikat palka saades, õpingute eest tagasi maksma.

Põhimõtteliselt on meil kaks võimalust – kas kõigile ja riigi kulul tasuta, mis tõenäoliselt eeldaks maksude tõstmist, või tuleb leida teine süsteem, mis tagaks rahastamise ja kvaliteedi.

Kuivõrd te volikogu liikmena siiski osalesite manifesti kirjutamises või selle aruteludes? Milliseid ettepanekuid tegite teie? Milliseid parandusi? Kui, siis miks neid arvesse ei võetud?

Osalesin koosolekul, kui manifest oli valmis avalikustamiseks. Palusin tungivalt hariduse paragrahv uuesti avada ning viia sisse muudatused, mis puudutasid kõrgharidust.

Tutvustasin volikogu liikmetele Eesti kõrgharidusstrateegiat aastateks 2006–2015 ja tõin sealt esile olulised punktid, mida peaks manifest kajastama.

Miks kõiki ettepanekuid arvesse ei võetud? Seda tuleb küsida koostajatelt.

Kas ülikooli rektori kuulumine tööandjate liidu volikokku õigustab end? Kahe rektori sõna (peale teie ka TTÜ eelmine rektor Peep Sürje) jääb ettevõtjate omale ilmselt alla ja nad ei suuda seal oma põhimõtteid kehtestada?

Küsimus ei ole alla- ega pealejäämises. Ülikoolid on küll ühelt poolt tööandjad, kuid eelkõige on nad haridus- ja teadusasutused, mis tagavad Eesti riigile haritud tööjõu. Tööandjate pidev rahulolematus kõrgharidusega paneb ülikoolide esindajad volikogus keerulisse olukorda. Samas on see kogu, kus saaks ja võiks selgitada rolli, mida ülikoolid ühiskonnas täidavad.
Kui hästi see on õnnestunud, on iseküsimus.

Manifestis seisab: «Kõrghariduses tuleb üle minna tasulisele õppekorraldusele, mida toetaks stipendiumide süsteem andekamatele või materiaalselt vähemkindlustatud peredest tudengitele. Stipendiumide süsteem peab soodustama tudengite seas vähem populaarsete reaal- ja tehnikaainete omandamist.» Kas selles formuleeringus on midagi, mis teie arvates võiks tulevikus Eesti haridus- ja tööelus kasuks tulla?

Toetuste süsteem peaks tagama võimalikult paljudele Eesti noortele ligipääsu soovitud haridusele sõltumata nende materiaalsest olukorrast ja elukoha kaugusest ülikoolist. Stipendiumid soodustaksid valikute tegemist riigi jaoks oluliste valdkondade kasuks.

Tagasi üles