Viis minutit stardini. Aivar Jõgar, Mäksträvel OÜ omanik, jutustab ajatäiteks kooliteemalise anekdoodi. Selle, et geograafiaõpetaja küsib Jukult, kus Taiwan on, ja Juku väidab, et tema pole võtnud.
Koolibuss õpetab iseseisvust
6.55 saab buss hääled Jõgari kodu, Veskimäe küla Kabelikurma talu väravas sisse. Koolibussiring, mis Mäksa ja Võnnu valla lapsed haridust omandama toimetab, on alanud.
1987. aastast sohvripabereid omav Jõgar veab lapsi kuuendat talve. Varahommikune ärkamine pole seega ammu probleem, isegi koolivaheaeg ei mõju enam. «Alati on enne kuut juba uni lännu, kas äratuskella on või ei ole,» kirjeldab ta.
Koole on väheks jäänud, teab Jõgar ümbruskonna kohta öelda. Kunagi oli Arus koolimaja, koolid olid ka Kastres ja Sarakustes, viimati pandi Võõpste kool kinni. Nüüd sõidetakse Jõgari bussis vaid Melliste algkooli-lasteaeda ja Võnnu keskkooli.
Iga päev Tallinna
66 kilomeetrit hommikul ja teist sama palju pärastlõunal. «Sõidad päevaga peaaegu Tallinna otsa maha, aga kahest vallast välja ei saa,» lausub Jõgar. Või tegelikult kolmest, ring lõikab ka väikest nurka Haaslavast.
«Tänavu on iive tõusnud,» kiidab Jõgar, kui Võõpstes esimene laps, algklassipoisi mõõtu Levo bussi ronib ja viisakalt tere ütleb – nii nagu reeglid bussi seinal sätestavad. «Viimase loenduse kohaselt on kahe valla peale kokku ligi sada koolisõitvat last.»
Septembri algus polevat veel õige aeg hindamaks, kui palju täpselt. Nädal-poolteist läheb, enne kui saab õiget sotti. «Siis hakkab mõne aja pärast neid jälle haigeks jääma ja kuskil kuu aja pärast tuleb mõnel sündroom, et ei taha enam väga koolis käia,» muigab sohver.
Ise haigeks jääda koolibussijuht ei saa. Viie aasta eest oli Jõgaril juhus, kus ta 40-kraadise palavikuga rooli pidi ronima. Nüüdseks on tal ka asendaja juhuks, kui midagi tõsisemat juhtub.
Oma «kundede» kohta ütleb Jõgar, et mida külmem ilm, seda rohkem sõitjaid. Siis tuleb ka jalgrattureile ja rollerisõpradele koolibuss meelde. Volvo, milles Jõgar lapsi veab, on Norras tehtud, põhjamaine ja soe.
Kuna Mellistesse sõidab ka lasteaialapsi, on bussisõidul välja kujunenud tava, et hoolitsetakse üksteise eest. «Kes ikka väga väike on, selle järele vaatab vend või õde või oma külast mõni suurem laps,» ütleb Jõgar. Melliste algkooli-lasteaia direktor paneb kooliaasta algul ka istekohad bussis täpselt paika, et noorematel mõni vanem laps kõrval oleks. Esimesena bussi tulnud Levo hoolde antaksegi peagi üks pisem kaaslane. ´
«Kõige suurem vastutaja olen mina. Ükskõik mis peaks juhtuma, keegi jääb maha või muud seesugust, olen järgmine päev Õhtulehes,» viskab Jõgar musta huumorit.
Lasteaialaste vedamine ongi Jõgari ja lapsevanemate vahel jagatud vastutus. Nagu ütles Mäksa vallasekretär Mariliis Timmermann, korraldab vald vaid koolilaste vedu.
Iseseisvuse kool
«Bussiga sõitmine harjutab iseseisvust ka,» ütleb Jõgar. «Kui issi-emme pidevalt viivad-toovad, siis on laps hiljem, linna kooli minnes abitus seisus.»
«Alla meetri mehed algul tõstetakse bussi peale, aga kui jalg juba nii palju tõuseb, et ise üle lävepaku saab, lüüakse kisa lahti, kui keegi aitama hakkab,» näitlikustab ta.
Laste nimed on Jõgaril enamasti peas. Ja omad tuttavad loomadki tee ääres – nii näeb ta, et kass, kes tavaliselt postkasti otsas peesitab, on täna toas akna peal. Ja jänes, kes on teda kevadest saadik alati tee veeres tervitanud, on täna kuskile kadunud.
Kuigi loomi jookseb metsade ja põldude vahel tiirutava koolibussi teele aeg-ajalt ikka, on Jõgar oma elus vaid ühe kassi alla ajanud ja varese aknasse saanud.
Tani kandis ümber keeranud, võtame peagi peale kaks preili moodi piigat, kes meigikoguse järgi arvestades on pidanud Jõgarist palju varem ärkama. Kastre mõisa juures tulevad Laura ja Rain. Kui buss teist korda Jõgari kodust möödub, võtame peale ka Aivari tütre Liina, kes viimast aastat isa veoteenust kasutab.
Mäksal paistab ootajate seas ka titevanker. Seal sees istuja jääb seekord veel koju. Küll aga astuvad asjalikult peale kaks venda, Daniel ja Markus. Pisem tõstab temalt vanust küsides tähtsalt kaks näppu üles. Pealtnäha annaks talle teist nii palju veel.
Jõgari teada kõige noorem kunde tuleb peale hoopis Vana-Kastrest ja koos emmega, kes ütleb süles istuva Marcose eaks kaks aastat ja kaheksa kuud.
Kaagverest pressib peale juba suurem seltskond ja buss saab suminat täis. Ehkki Jõgari kogemusel on hommikune sõit alati unine. Koolist koju reis on juba tunduvalt häälekam.
Vahetult enne Mellistet on Jõgari sõnul maakonna kõige kõvem bussipeatus – Hollandi tüüpi veski juurest saame veel kaks sõitjat.
Suts enne kaheksat pudeneb Mellistes seltskond pisemaid sõitjaid maha ja suuremaid – neid, kel vanust juba üle 6. klassi – tuleb juurde.
Ohutus on oluline
Tiba meelehärmi teevad bussijuhile need lapsevanemad, kes autoga oma võsukesed kooli toovad ja millegipärast just bussipeatusesse pargivad. Buss peab seega kaugemal lapsed maha laskma. «Ega see ohutu ole, eriti kui mõnel väga kiire on ja kets rullis minema tahab panna, samal ajal kui lapsed siin jooksevad,» märgib ta.
Laste ohutus on Jõgarile väga tähtis. Ta on bussi teekonna suutnud välja töötada nii, et peaaegu ükski laps ei pea bussile tulles teed ületama.
Jõgar on ka helkureid ja õpetajate-lapsevanematega paremaks suhtlemiseks oma telefoninumbriga pastakaid jaganud.
«Jõgar on ääretult kohusetundlik, lapsi armastav ja toetav inimene,» iseloomustab Melliste algkooli-lasteaia juhataja Sirje Jõgiaas. «Kodudega on tihe side. Tal on näiteks olemas lapsevanemate telefoninumbrid, et helistada, kui ta juhtub hiljaks jääma. Ja kui ta näeb, et last ei ole bussipeatuses, kontrollib ta, kas laps jääb hiljaks või on haige. Fantastiline mees.»
Jõgar loeb Mellistest peale tulnud üle ja nendib, et seekord on neid vähevõitu. Sellegipoolest koguneb Võndu jõudes buss jälle korralikult täis. Ainult et «tere» kuuleb sel teekonnal tunduvalt vähem. «Näha on, et raske nädal ootab ees, nii süngete nägudega tulevad,» oskab Jõgar ka siin lõbus olla.
Poole üheksaks on mornid Võnnus. Jõgar räägib ajakirjanikule veel ühe anekdoodi. Mitte enam kooliteemalise.