/nginx/o/2010/09/07/428874t1h8e0f.jpg)
«Njäu, kräu, mjuuu,» jutustavad kiisumiisud üksteise võidu, kui varjupaiga perenaine kassimaja ukse avab. Kassid on rõõmsad, aga perenaine murelik, sest Tartu loomade varjupaigas on läbi aegade suurim kassiuputus.
Kes läheb koju, kes kassitaevasse?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Nii palju kasse kui praegu pole meil kunagi varem korraga sees olnud,» ütles Tartu loomade varjupaiga perenaine Mairi Peiponen. Nõnda ongi varjupaigas, kus tegelikult jätkub ruumi 60 kassile, hoiul 87 kassi. «Oleme nagu kummimaja kassid ära paigutanud, aga rohkem tõesti ei mahu,» tõdes ta.
Varjupaiga projektijuht Kirke Roosaar lisas, et metsikute ja haigete kasside asemel on varjupaika toodud üha rohkem kasse, kellest üks on sõbralikum kui teine. «Süda ei kisu selliseid loomi kassiparadiisi saatma, mistõttu oleme elanud üle oma võimete,» selgitas ta, miks on varjupaiga kassipere kasvanud enneolematult suureks.
Mis saab siis, kui täna astub uksest sisse inimene pesakonna uute kassidega? Roosaar peab pausi ja vastab: «Siis tuleb mõni vanem olija eest ära saata.»
Varjupaigal on kohustus hoida kasse 14 päeva ja pärast seda võib loomakese magama panna. Tartus aga üldjuhul kedagi nii kiiresti Roosaare sõnul unele ei suigutata. Seda kinnitab mjäuga ka mõtlik musta karva Miku, kes ootab uut kodu selle aasta 13. jaanuarist alates.
Augustis toodi varjupaika 99 kassi, kodu leidis 54 ning magama pandi 30 kassi.
Enamik kasse tuuakse varjupaika tänavalt või kodudest, kus looma pole võimalik enam pidada, näiteks peremehe surma või kolimise tõttu.
Moodi on varjupaiga perenaise Peiponeni sõnul läinud ka kasside sokutamine pappkastiga juhusliku inimese aeda. «Miks küll? Sinu kass ja sinu vastutus ju!» ei mõista ta salajasi kassisokutajaid.
Peiponeni sõnul on paljudel varjupaiga suhtes eelarvamusi, justkui oleksid varjupaiga kassid haiged ja rääbakad. «Vastupidi, nad on saanud kirbu- ja ussirohtu, on vaktsineeritud, osa ka steriliseeritud või kastreeritud ning kiibistatud,» rääkis Peiponen ja lisas, et põduraid või metsikuid kasse ei pakutagi kassiotsijatele.
Siiski, HIV-positiivne kass, sabata kass, kolme käpaga kass – lugusid, mis töötajate endigi silmad helkivaks muudavad, on palju.
«Aga on ka palju õnnelikke lugusid, mille pärast me seda tööd teemegi,» lausus Peiponen, kes loodab igal hommikul tööle tulles, et täna on see päev, mil mõni kiisumiisu uue kodu leiab, mitte see päev, kus kastitäis uusi poegi uksest sisse tõstetakse.