Talvo Pabut: ajanäitajad ja kellahelin – vajalik ja võimas

Talvo Pabut. Foto: Ove Maidla

Olgu juttu alleest või puiesteest, teatmeteoste järgi tähendavad need sõnad inimkätega istutatud puude ridu teede ääres. Eestimaal tekkisid esimesed puiesteed mõisate juurde. Pikimad alleed kulgevad Sangaste ja Olustvere lossihooneteni, ulatudes mitme kilomeetrini.

Tartu alleede puuduse üle kurta ei saa ning pikkusegi poolest ei jää linnast ülesvoolu viivad alleed soliidsematele mõisaalleedele alla, ainult et enamikul Taaralinna alleedel on üks viga: erinevalt mõisapuiesteedest ei suundu nad ühegi tähelepanuväärse objekti juurde. Erandiks on lodjakoja juurde viiv allee ning Toomel asub mõistagi kõige uhkem allee, mis päädib Karl Ernst von Baeri monumendiga.

Tartu puiesteid ei palista tähelepanuväärsed arhitektuurisaavutused ega skulptuurid nagu kuulsat Viini ringalleed. Taara puiestee kaunis allee on selle kõige ilmekam näide – ilul ei ole otsa ega äärt, aga äkki ta algab ja otsas ongi.

Viis ajanäitajat

Miks ei võiks sellise ilu objektiivseteks puäntideks olla purskkaev ühes otsas ja kell teises? Kella eeskujuks ei pea ilmtingimata võtma Tallinna Kaarli puiestee algust tähistavat Vabaduse kella. Ja kui purskkaevu kalliks peetakse, siis võiks piirduda mõne kunstiväärtusliku skulpturaalse kompositsiooniga või siis teise kellaga.

Kaks kella on ikkagi kaks kella, nagu ütleb vanarahvas. Ja kaks kella on hea, kolm kella parem ning neli kella veelgi etem.

Tartus on tõesti neli vabaõhukella, millelt on võimalik kiirpilguga aega fikseerida. Kroonijuveeliks on teadagi raekoja tornikell, mis on vaadeldav koguni mõlemalt poolt (Toomemäe nõlvalt eriti avaras diapasoonis).

Vana kaubamaja kella võib vaatenurga poolest pidada paslikult parajaks peibutiseks, kuid aega ei pruugi sellelt teada saada ka Riia tänava ülekäigu valgusfoori taga tammudes. Küllalt pika ja piinava aja jooksul jagatakse jalakäijatele enamasti teavet ilma kohta ning kristliku kalendri ajaarvestust.

Murphy seaduse järgi ilmub kauaoodatud kell vaataja ette enamasti hetkedel, mil kiirustajad juba fooril kulgevaid sekundeid loevad (seegi kell, kuigi stopper) ning tormavad pea ees kella alla, kust elektroonilist sihverplaati enam näha pole.

Kohtumaja kell jääb enamiku vaateulatusest välja, nurga taha. Võib-olla heidavad selle seieritele pilgu vaid need persoonid, kes kohtumajast lahkudes teavad, et nemad vabaõhu ajaarvestust niipea enam arvesse võtma ei pea.

Vanemuise suure maja paraadsissekäigu katusealuse peal olevat kella kaevad piduõhtulised ja teatrisõbrad, keda paelub rohkem kiire sissepääs kui vabadusehõng, sest miski ei pane aega paremini unustama kui ees ootav illusoorne ajatu maailm.

Sel kellal on aga sama viga mis vana kaubamaja omal – kiirjooksul teatriteateid pakkuva informatsiooni tähtede säras ei pruugi kella tähelegi panna.

Kui päris täpne olla, siis on Tartu kesklinnas veel viieski vabaõhukell, isegi tornikell, aga see kolmas, nn Bergmanni kell endise ERA pangahoone torni tipus on nähtav ainult teatava nurga alt Barclay platsi purskkaevu lähedalt. Otsevaate ajanäitajale varjab elegantne klaashoone Küüni tänava alleel.

Nii on ja jääbki kesklinna ainukeseks otstarbekaks kellaks raekoja musikaalne instrument, mis teavitab vähemalt iga veerand tunni järel, et inimene on taas kord viisteist minutit vanemaks saanud.

Ei ole abistavat vabaõhukella maabussile kiirustajale ning auruvedurite aegne raudteevaksali kellgi on kadunud koos oma ajastu ja tehnikaga.

Raekoja kuningliku kella juurde tagasi tulles ei saa märkimata jätta, et inimesi aja ja elu kulgemise kiirusest teavitav ajamõõtmisvahend ei tee seda vaikides, vaid on peale pühapäevaste kirikukellade ka kuuldav.

Aga lihtsad autota inimesed tahaksid kuulda rohkem kellasid.

Vaegnägijaid turvavad kiirustavate inimeste eest saatekoerad või kaitseb neid teed rajav valge kepp. Aga millise kilbi taha on võimalik varjuda teistel kõnniteel jalutajatel? Kes või mis neid turvab?

Rattakella ehmatus

Uksekella puudumisel on võimalik koputada, kuid kõnniteedel vuhisevad jalgratturid juba koputama ei hakka, kui nad ka tuuletu ilmaga nagu tuul jalakõndijate selja tagant kahelt poolt korraga mööda tuhisevad. Siis ei tea tõepoolest, kuhu istuda või astuda.

Kas surmata või surmatud saada, kas aeglustada ajakulgu endal või vuhiseval tundmatul?

Sellepärast unelengi tulevikuajast, kui Tartu muutub peale jalgratturite linna ka rattakellade linnaks. Seisataja ei pruugi teinekord märgatagi, et keegi temast vaikselt möödub, aga need, kes liiguvad terviseks, seavad ohtu nii enese kui ka jalgratturite elu, kui nad peaksid pärast ootamatust möödujast tingitud jahmatust juhtumisi valesammu tegema ning mõnele teisele välkkiirele ratturile jalgteel ette astuma.

Mäletan aegu, mil rattad krigisesid, sadulavedrud niutsusid ning sellele heliallikale lisandus veel ümmargune seadeldis, mis tegi till-till – kui kell oli korralikult timmitud. Kui polnud, võttis rattur hoo maha ega vändanud edasi enne, kui vihmaroostes kella hääle kätte sai. Sellised kohtumised leidsid valdavalt aset maanteedel või alevikes, kus kõnniteed puudusid.

Kellad ja helkurid öös

Mis puutub Emajõe Ateenasse, siis viimase kolme aasta jooksul olen kuulnud ainult ühe korra, millist häält teeb tänapäeva elektrooniline rattakell. See oli ka üks juhuseid, kus ma selja tagant lähenevat ratturit ei kartnud ega isegi ehmatanud. Üllatus tundmatu heli peale oli liiga suur.

Üldiselt on aga minu hirm kõnniteedel kullerdavate ratturite ees aiva süvenenud.   

Näib nii, et linnaisade mõne aasta tagused suurepärased unistused Tartust kui jalgratturite linnast rohkete rataste ja rattavargustega on täide minemas, ent usin ratastumine on toonud kaasa ka ratturite uued sõiduharjumused.

Ega jalgratturite rohkus linnas tähenda sugugi seda, et autosid oleks vähemaks jäänud, küll aga mõtteviisi, et kui nelja ratast ei ole tagumiku alla võimalik muretseda, piisab kahestki näitamaks üleolekut kahejalgsetest. Seepärast pagevadki autohirmus rattamehed ja -naised kõnniteedele, kus tugevamaks pooleks osutuvad juba nemad.

Aga kuhu on pageda jalakäijal rataste eest? Võib-olla ei olegi tarvis põgeneda, kui jalgu kasutavad liiklejad, olgu siis ratastel või ilma, jõuaksid koosmeelele ning jagaksid autovaba liikumisteed vennalikult tingimusel, et ühed teevad ennast helkurite abil nähtavaks ning teised helinate abil kuuldavaks. Nii võiks Tartust saada tõepoolest kellade linn.

Mis oleks meeliülendavam kui kõnniteedele pagenud jalgratturite mitmehäälne kellahelin koos raekoja tornist kostva Tartu kõigevägevama kella kõlaga – see helaks hämaruses sätendavate helkurite valgel taevani.