Väike Maria, tugev kui jumalanna

Kliinikumi vastsündinute osakonna asutamise juures viibinud arst Marja-Liis Mägi (vasakul) koos oma patsiendi Maria-Florenzia Kohleri ja ta ema Triinu Paemurruga. Foto: Kristjan Teedema

Lapseootel naise organism ei suutnud oma ülesandega toime tulla. See oli rasedusmürgistus! «Arstid lootsid päästa mu elu, aga päästsid meid mõlemaid,» ütleb Triinu Paemurd oma 11-aastast tütart emmates.

Maria-Florenzia Kohleri sünnikaal oli 482 grammi. Tüdruk läks tänavu viiendasse klassi nagu iga teinegi 11-aastane laps. Kui ta nüüd kaalu peale astub, näitab see 33 kilo.

Laupäeval oli Maria-Flo­­renzia Kohler palutud koos paljude teiste väga enneaegsena sündinud lastega Tartu Ülikooli Kliinikumi vastsündinute osakonna 30. tegevusaasta sünnipäevale. See oli eriskummaline kokkutulek, kuhu olid palutud kõige tillemalt sündinud ja haiglas ravil viibinud patsiendid koos pereliikmetega.

Osakonna juhataja Heili Varen­di hindas rahvahulka ja ütles, et oma paarsada inimest on kokku küll.

Erakordsed tunded

30 aastat tagasi koos dr Anne Ormissoniga osakonna loomise juures viibinud dr Marja-Liis Mägi liikus ühe pere juurest teise juurde, suur kimp lilli käes ja liigutuspisarad silmis. «See on sõnul seletamatu tunne...» sõnas ta.

Aga nii väikest sünnikaalu nagu Maria-Florenzia Kohleril oli, ei ole olnud kellelgi. Nii väikesed lapsed ei jää ellu.

«Haiglas olime neli kuud, siis saime kaks kilo täis,» jutustab Triinu Paemurd. «Aastaselt kaalus tüdruk kuus kilo.»

Need on pelgalt numbrid. Mida aga Maria-Florenzia kasvamine perele veel on tähendanud, sellest ema palju ei räägi. Ütleb vaid, et tänab kõiki arste ja õdesid, kogu haigla personali, samuti tütre kooli ja õpetajaid.

Triinu Paemurd pani oma lapsele nimeks Maria-Florenzia. «Meil on Saksamaal üks vanaproua, kelle nimes on ka Flo­­renzia. Ta on hästi karismaatiline naine. Vahel mõtlen, et mu tütre nime võiks tõlkida «õitsev valitsejanna»...»

Maria-Florenziale meeldib koolis käia ja lugeda. Ema Triinu Paemurd ütleb, et ükskord, kui nad kahekesi linnas asju ajasid, tervitas üks võõras naine Maria-Florenziat suure rõõmu ja kallistusega.

Selgus, et see naine on ta lapse kooli raamatukogutädi, kes emale tunnistas, et teist nii head ja südamlikku last kui Maria-Florenzia ei ole ta kohanud.

Maria-Florenzia tahab suureks kasvades saada loomaarstiks.

Peopesalapsed

Lastekliiniku vastsündinute osakonna juhataja Heili Varendi ütleb, et 482 grammi kaaluv laps mahub peopesale. Ta süda töötab, aga tavaliselt ei suuda see laps ise hingata. Toidukogused, mida lapse magu vastu võtab, ei taga ta neerude ega vereringeelundite tööd.

«Teda tuleb hoida 100-protsendilises niiskuses ja 36-kraadises soojas. Keedumuna lusikal on ka tugevam kui selline laps,» lausub dr Varendi.

Statistika põhjal jäävad 22. ja 23. rasedusnädalal sündinud lastest, kelle sünnikaal on 500 grammi, ellu natuke vähem kui pooled. 26. rasedusnädalal ja sealt edasi sündinud enneaegsetest lastest surevad aga juba vaid üksikud.

«Ometi on iga enneaegne laps nagu viitsütikuga pomm,» ütleb Heili Varendi. «Ühel hetkel on kõik korras ja siis võib juhtuda, et järgmiseks päevaks seda last enam ei ole. Need on aastas üksikud juhud, aga need on kõige õudsemad.»

Lastekliiniku vastsündinute osakond on eriline selle poolest, et seal ravitakse patsiente, kes on just ilma sündinud ning keda keegi varem näinud ei ole. Selles osakonnas tegeldakse nii neerude, kopsude, südame, aju, vereringe, geneetika kui ka palju muuga. «Me oleme siin otsekui arstid-dispetšerid, kes peavad oskama suunata ravi ja interpreteerima uuringuid,» sõnab Heili Varendi.

Kolmekümne aasta jooksul on kliinikumi vastsündinute osakonnnas ravil viibinud üle 20 000 vastsündinu ja imiku.