«Kalju Konsin on etnoloog, aga mitte oma erialasse sulgunud spetsialist, vaid laia silmaringiga tartlane-eurooplane, kes tunneb huvi kõige vastu, mis maailmas sünnib, armastab reisida ja kirjutab luuletusi,» märgib Fanny de Sivers.
Ta on saanud kirjavahetuses Konsiniga tema luulevihikuid, mis mahuvad kenasti suuremasse kuvääri. «Kaunite kaante vahele köidetud paarikümne-leheküljeline vihuke teeb saatja elavaks ja annab teemasid järelemõtlemiseks,» lisab esseist.
Ja lõpetuseks meenutab ta piiritaguses Eesti Päevalehes ühe noorema prantsuse sulemeistri juttu selle kohta, et kirjutamine on tollele tarvilik, kuna see tõstab enesetunnet ja aitab ka maailmast paremini aru saada. «Ka närvipingest aitab see lahti saada,» lisab Fanny de Sivers. «Võibolla on meie ühiskonnas vägivald sellepärast nii suureks kasvanudki, et me ei oska või ei julge enam kirjutada!»
Kalju Konsin on seda julgenud teha veel vägagi küpses eas. Ilmus ju tema esimene luulevihik aastal 2003, kui ta oli 74-aastane. Ja «Viimse viipe» ilmumisel on aastanumber 2015.
1960., 1970. ja 1980. aastatel koostas Kalju Konsin Eesti Rahva Muuseumi – toona nimetati etnograafiamuuseumiks – töötajana teoseid rahvakunstist.
Sügise hakul 2013 ilmunud vihiku «Vaikida on raske» viimases luuletuses «Rahvamuuseumi avamisel» kujutleb autor ennast mõne aasta kaugusesse tulevikku. «Lõpuks on saabunud silmapilk/ kui kõigil on näos rõõmuhelk./ Eestlaslik jonn ja visadus/ on püstitanud väärika kultuuritempli,/ imposantse rahvuspalee –/ meie identiteedi majaka.»
Nüüd ei ole see aeg enam kuigi kaugel.