Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eakas luuleharrastaja lubab jätta oma värskeima poeesiavihiku viimaseks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kalju Konsin on avaldanud alates aastast 2003 tosin luulevihikut. Värskeim neist on "Viimne viibe" (keskel), mis on ilmunud kümmekond päeva tagasi. Kõikide kaandekujunduse on teinud autor ise. | FOTO: Margus Ansu

Etnoloog Kalju Konsin (86) andis äsja lugejate ette oma kaheteistkümnenda luulevihiku, millest esimene – postkaardi mõõtu kogumik «Kuuüksindus» – ilmus aastal 2003. Värskeimale on autor pealkirjaks pannud «Viimne viibe», millega ta vihjab, et see võib jääda tema viimaseks.

Kalju Konsin on peaaegu kõikide Tartu tasuta kultuuriürituste sagedane külastaja. Siinsel fotol on ta Malle Leisi näituse avamisel Tartu kunstimuuseumis. | FOTO: Kristjan Teedema

«Tosin on sümboolselt sobiv arv lõpetamiseks,» märgib Kalju Konsin kaaskirjas ajakirjanikule. «Nüüd on küll kõik. Eesriie sulgub!»

«Viimne viibe»

Vormiliselt on uusim vihik samasugune nagu seni ilmunud 11, koosnedes väikestest värsistustest. Lehekülgi on 24 ja eelmistestki vihikutest ulatub vaid mõni napilt 30 leheküljeni.

Luuletusi on «Viimses viipes» alates kaherealistest ja lõpetades üheksarealisega. Autori poeetilised mõtisklused hõlmavad selliseid teemasid, nagu valikud elus, möödunud aegade meenutused, eriliste hetkede jäädvustused.

Eesti elu on andnud ainet mõnelegi värsistusele. Üks paremaid on pealkirjata luuletus leheküljel 6:

«Imelik maa.

Ruutkilomeetril kohtab

vaid mõnda inimest.

Ometi üksteist riivamata

mööda ei saa.»

Autor kirjutab ka meid kõiki ees ootavast jäädavast lõpust: tuleb aeg, mil hea ja halb pannakse kaalule ning me saame teada oma hinna (lk 11). Ometi on autor rõõmsameelne ja loodab parimat: «Õhtu täis raskeid mõtteid./ Hommik säratab silm,/ äratab uue ilma.» (lk 15) ja «Igal algusel on lõpp./ Igal lõpul on algus.» (lk 24). «Viimse viipe» motoks on autor kirjutanud ladinakeelse mõttetera «Dum vita est, spes est». Seegi väljendab lootust, sest tähendab eesti keeles «Kuni on elu, on lootust».

Piiritagune kriitik

Kriitika on Kalju Konsini kui harrastusluuletaja loomingust üldiselt mööda vaadanud. Vähemalt üks tähelepanuavaldus – sealjuures väga tähelepanuväärne – siiski leidub. Nimelt on avaldanud eesti keeleteadlane ja esseist Fanny de Sivers (1920-2011) Stockholmis ilmuvas Eesti Päevalehes 7. detsembril 2006 väikese artikli «Kiri – suhtlemisvahend nii teiste kui ka iseendaga».

«Kalju Konsin on etnoloog, aga mitte oma erialasse sulgunud spetsialist, vaid laia silmaringiga tartlane-eurooplane, kes tunneb huvi kõige vastu, mis maailmas sünnib, armastab reisida ja kirjutab luuletusi,» märgib Fanny de Sivers.

Ta on saanud kirjavahetuses Konsiniga tema luulevihikuid, mis mahuvad kenasti suuremasse kuvääri. «Kaunite kaante vahele köidetud paarikümne-leheküljeline vihuke teeb saatja elavaks ja annab teemasid järelemõtlemiseks,» lisab esseist.

Ja lõpetuseks meenutab ta piiritaguses Eesti Päevalehes ühe noorema prantsuse sulemeistri juttu selle kohta, et kirjutamine on tollele tarvilik, kuna see tõstab enesetunnet ja aitab ka maailmast paremini aru saada. «Ka närvipingest aitab see lahti saada,» lisab Fanny de Sivers. «Võibolla on meie ühiskonnas vägivald sellepärast nii suureks kasvanudki, et me ei oska või ei julge enam kirjutada!»

Kalju Konsin on seda julgenud teha veel vägagi küpses eas. Ilmus ju tema esimene luulevihik aastal 2003, kui ta oli 74-aastane. Ja «Viimse viipe» ilmumisel on aastanumber 2015.

Kujutlus tulevikku

1960., 1970. ja 1980. aastatel koostas Kalju Konsin Eesti Rahva Muuseumi – toona nimetati etnograafiamuuseumiks – töötajana teoseid rahvakunstist.

Sügise hakul 2013 ilmunud vihiku «Vaikida on raske» viimases luuletuses «Rahvamuuseumi avamisel» kujutleb autor ennast mõne aasta kaugusesse tulevikku. «Lõpuks on saabunud silmapilk/ kui kõigil on näos rõõmuhelk./ Eestlaslik jonn ja visadus/ on püstitanud väärika kultuuritempli,/ imposantse rahvuspalee –/ meie identiteedi majaka.»

Nüüd ei ole see aeg enam kuigi kaugel.

Tagasi üles