Sõnateater ajab nutma ja naerma

Tartu Postimehe paariskülg 7. septembril 2010. Foto: Tartu Postimees

Milline jõledus see peaks küll olema, millega saab hakkama kuulus draamakirjanik lavastuses «Gorgo kingitus»? Kuigi teksti on palju, jätkub pinget kolmeks vaatuseks. Enam kui kolm tundi teatris möödub linnutiivul.

On raske ette kujutada paremat uuslavastust teatrihooaja algusesse, kui seda on Peter Shafferi «Gorgo kingitus». Vaatajate ees on mehe ja naise armastuslugu, kuid see on ka näitekirjanik Edward Damsoni tõusu, languse ja surma lugu.

«Gorgo kingitus» avardab ühtlasi publiku silmaringi ennemuistsete aegade suunas. Juttu ja tegevust on kreeka jumalatest, Bütsantsist ja pildirüüstest, Cromwelli-Inglismaast.

Sealjuures on näidendi autor ise, aga ka lavastaja Peeter Raudsepp kasutanud nalja eri vorme. Huumor ja iroonia on muistsete aegade stseenidelt kaotanud tolmuhõngu ja raskuse vaimu. Ometi ei ole lavalugu kerglane.

Kunstnik Silver Vahtre (Endla teater) on andnud oma 140. kujundustöös samuti endast parima. Eriti mõjuvad on tema lavakonstruktsioonid lõppstseenis, sest võimaldavad kujutada antiikset tramptantsu varjuteatrina.
Võidavad vaatajad

Värskust loob ka uue näitleja kaasamine. Varem on tartlased Eesti Draamateatri näitlejat Martin Veinmanni näinud enda ees külalisetendustes ja teleseriaalis «Kodu keset linna». Lavastaja kutsus ta draamakirjanik Edwardit kehastama eeskätt seepärast, et Edwardi naise osas on Külliki Saldre.

Kahe kunagise kolleegi taaskohtumine laval on tulnud kasuks mõlemale. Eelkõige aga võidavad sellest vaatajad.

«Nägin täpselt, kes ma olen,» ütleb Edward näidendi lõpus pettunult. «Ei midagi muud kui ühe tühjaks ammutatud religiooni veider preester, kes käib ümber altari ringi, püüdes kohendada püha tuld, mis märkamatult ära on kustunud. Draama on surnud.»

«Gorgo kingitus», mis esietendus uue hooaja esimese uuslavastusena Vanemuise suures majas 3. septembril, lubab väita, et kadunukeseks arvatul on tugevad elu tundemärgid. Pigem vastupidi, ta on kohati lausa nakatavalt keevaline, pannes tööle publiku kujutlusvõime nagu korralik pärm taina.

Tegelikult oli Tartu kombinaatteatri uue hooaja esimese uuslavastuse esietendus hoopiski erandlikult Eesti Draamateatris. ««Kaos» võeti Tallinnas vastu väga hästi,» ütles Vanemuise juht Paavo Nõgene. «Minule üllatusena olid etenduses vaheaplausid, mida draamaetendustes väga tihti ette ei tule.»

Aina uutes osades

Mika Myllyaho tragikomöödias «Kaos» tuleb kolmel naisnäitlejal mängida elumuresid käsitledes ühtekokku mituteist rolli. Rein Paku lavastuses kehastuvad Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Eva Püssa ja Liina Tennosaar aina uutesse osadesse pöörase kiirusega.

Tartu esietendus on Vanemuise suures majas 12. septembril.

«Kaoses» teeb vanemuislasena debüüdi Eva Püssa. Vanemuise 141. hooaeg tõi kaasa peale tema veel kolm uut näitlejat – need on kõrgema lavakunstikooli äsja lõpetanud Liisa Pulk, vabakutseline Karol Kuntsel ja Ugalast lahkunud Liina Olmaru. Viimasele on see Vanemuisesse naasmine.

Eeloleval laupäeval saabki Sadamateatris esietenduvas Jaan Unduski näidendis «Que­vedo ehk Armastus ja tuhk» vaadata Liina Olmaru ja Hannes Kaljujärve lavapartnerlust. Laupäevase peaproovi järgi otsustades on see nauditav. Nagu ka sama näitlejanna ja Üllar Saaremäe (Rakvere teater) lavaline suhtlemine.

Lavastaja Margus Kas-terpalu on tekstiliselt rikka, kuid väsitava «Quevedo» lavastusse lisanud verd ja värvi andma kunstnik Velázqueze (Jüri Lumiste) maalide reprosid ja ehtsat kitarrimängu Jaan Söödi esituses.

Tõenäoliselt toob kaasa publiku suurema huvi Sofi Oksaneni «Puhastus», mis on romaanina raamatumüügi ja -laenutuse tipus nii Eestis kui ka mujal. Eeldatavasti avaldub selles lavastuses õnnestumise korral ka teatrikunsti kahemaskilise sümboli nuttev pool.

Kõigepealt valmiski eesti juurtega soomlannal näidend, mille nüüd lavastab Vanemuise väikeses majas Liisa Smith Londonist.

Ilus lavatee

Arvatavasti ootab ilus lavatee ka kolme järgmist Vanemuise selle hooaja uuslavastust, igaüht erinevatel põhjustel.

Conor MacPhersoni «Rumm ja viin», millega teeb lavastajadebüüdi Tanel Jonas, on Ott Sepa soolo. Vanemuise hooajaraamatu järgi on see ühe noore mehe pihtimus naistest, lastest, alkoholist ja valikutest.
Dan Gordoni «Vihmameest» peaks vaatama minema ainuüksi selle pärast, et näha, kuidas mõjutavad lavastuse vaatamist mälestused samanimelisest nelja Oscari filmist.

Linateoses kehastasid peaosi Tom Cruise ja Dustin Hoff­mann. Vanemuises toob lavastaja Georg Malvius ärimees Charlie Babbiti osas vaatajate ette Riho Kütsari ja tema autistist venna Raymondi osas Aivar Tomminga.

Uude aastasse jääb Vanemuise draamatrupil kaks esietendust:  Eduard Vilde «Tabamata ime» Roman Baskini lavastuses ja Yves Jamiaque’i komöödia «Härra Amilcar», mille lavastab Heiti Pakk.

Alternatiivne draama

Vanemuine on küll suur, kuid mitte ainus teater Tartus. Publiku rõõmuks pakub alternatiivseid draamavõimalusi teisigi tegijaid. Ka Tartu Uus Teater annab oma uuel hooajal vaadata uusi lavastusi.

Septembri viimasel päeval saab Genialistide klubis esietendusküpseks «Pärmi Jaagu unenägu», mis on Tartu Uue Teatri juhi Ivar Põllu sõnul Juss Haasma ja Robert Annuse «üks lavastab, teine näitleb»-projekti esimene töö. «See on lugu armastatud inimesest, kes saab kõik, mis ta tahab. Ja see on kohutav,» lisas Põllu.

«Sisaliku tee» on Põllu sõnul julm ja inimlik lavastus, kus Tartu Uus Teater võtab riski olla naeruväärne. «Proovime seletada maailma, mida näeme ümberringi,» märkis ta.

«Sisaliku tees» mängivad Kristel Leesmend, Nero Urke ja Katrin Pärn, kellest kaks esimest osalevad ka lavastuses «Edu!». «Edu!» on sissevaade Eesti edukultusesse. Tegijateks on sama seltskond, kes tegi eelmise hooaja lavastuse «IDentiteet».

Kevadel jõuab Tartu Uues Teatris uue autorilavastuse esietenduseni ka Urmas Vadi, kelle sellekevadine «Peeter Volkonski viimane suudlus» on mängukavas veel vähemalt terve sügise. Uuest lavastusest avalikustas Põllu esialgu vaid nii palju, et peaosades mängivad Helena Mer-zin ja Rein Pakk.

Suvel on aga Tartu Uuel Teatril plaanis teha suvelavastus «Olen 13-aastane. 31 aastat hiljem». 31 aasta taguse Merle Karusoo lavastuse järg uurib, mis on saanud toonastest puberteetikutest kapitalistlikus Eestis.

Harrastusteatrid

Kutselisi näitlejaid rakendava Tartu Uue Teatri kõrval lisavad Emajõelinna draamalavale oma vaiksel moel värvi harrastuslikud Tartu Üliõpilasteater ja Vilde Teater. Ka Noorte Teatritehas ei ole kannelt nurka visanud.
Nii et alanud hooaeg pakub Tartu draamalaval mitmekesist vaatamist. Saab naerda ja nutta. Saab meelt lahutada ja meelt ülendada. Algus on olnud hea, vahest on seda ka lõpp.