Ivi Drikkit: jutt ühest august, aga mitte ainult

Ivi Drikkit. Foto: .

Jalakäijad on rahvas, kes üliväga palju ei kaeble ega protsessi, vaid kõmbib üsna leplikult oma igapäevaseid käike olevail ja olematutel kõnniteedel. Eks võrrelgem, kui palju on viimasel ajal juttu olnud jalgratta- ja kui palju kõnniteedest! Sedagi sageli seoses jalgratturitega, kes on ju ammugi osanikud ka kõnniteedel, kusjuures jalakäijatele on nii mõneski kohas jäetud krobelisem serv.

Just sellisel üks kahele teel on kõndijate poolel asfalti vajunud lehter – või kuidas teisiti seda korrapärast auku nimetada. Oma igapäevasel töö- ja koduteel olen aastaid sellest mööda kõndinud. Õnneks mööda. Kord oli keegi sinna auku punast värvi kallanud – võib-olla oli mõni õnnetu seal komistades jala väänanud, sest vähemaga poleks säherdune väärsamm saanud lõppeda.

Tuisud ja sajud pudendasid värvi, auk püsis. Tõsi, Riia mäelt alla tuhisev vesi on kandnud sinna pinnast ja sel suvel asutas end süvendisse kasvama visa teeleht. Olen varemgi mõelnud sellest august kirjutada, aga alati lõin käega: kes üht jalakäijat, erinevalt auto ja ratta pedaalijaist, ohustavat auku linna tuhandete seas ikka täitma tõttab.

Aga ilmas sünnib imesid! Umbes paar nädalat tagasi nägin vana tuttava ümber freesitud nelinurka ja punasega tõmmatud kriipse. Kas tõesti hakatakse täitma? Ehk isegi kogu kõnniteed parandama?!

Päevad lähevad, esialgu on kõik endine. Aga auk on tähistatud. Vahest võib nüüd heldinult loota, et ka jalakäija maksab meie linnas midagi, et tallegi mõeldakse. Kui just pole tegu teemeistri näpuharjutusega, mille novembris lubatud lumi taas kinni katab...