Heljo Pikhof: kurva kodu nägu lapsed

Heljo Pikhof. Foto: SDE

Meie ühiskonna suhtumine lapsevanemaks olemise vastutusse ja kohustusse on formaalne, kerglane või üleolev – kummastav igatahes. Mõne aasta tagusest väärtushinnangute uuringust selgub, et 40 protsenti küsitletutest ei tauni põrmugi seda, kui perekonna juurest lahkunud ja uue pere loonud vanem jätab katki oma «endiste» lastega tegelemise; ligi pool vastanutest on aga seda meelt, et lastele elatisraha maksmine on vabatahtlik ega puuduta tööandjat, sugulasi ega riiki.

Pole siis ime, et kolmandik pere jätnud isadest ei kohtu oma lastega üldse, lapsele elatisraha maksmise nõuet ei täida aga rohkem kui kolmandik vanemaist, ja siinkohal on jutt ainuüksi kohtu määratud elatistest, mis on piisake meres.

Seega lähtub suur osa Eesti elanikest oma hoiakutes pigem täiskasvanute suhetest ja huvidest kui laste vajadustest. Aga egas kurg lapsi too. Asjasse on segatud ikka kaks inimest, kes peavad omavahel jagama ka lapse üleskasvatamise rõõme, muresid ja – vastutust.

Medali üks külg

Kui üldse, siis räägime üksikvanemaga pere toimetulekuraskustest. Ja tõsi see on, et ühe lapsevanemaga peredest elab 40 protsenti suhtelises vaesuses. Seegi on mõne aasta tagune hinnang ega kajasta veel praegust suurt tööpuudust, mis on töise sissetulekuta jätnud hulga pere ainsaid leivateenijaid.

Mõistagi on kitsikuses lastele iga sent teretulnud ning nii riigile kui ka omavalitsustele oleksid jõukohased mõnedki rahaabi meetmed, mis on paraku takerdunud vaid tahtmise taha.  

Mida vanemad on lapsed, seda suurem osa neist elab ühe vanemaga leibkonnas, sest laste vanemaks saades suureneb ka vanemate lahkumineku tõenäosus. Ometi kasvavad laste sirgudes nende ülalpidamise kulud ehk noorukite vajadused ja tahtmised. Samuti ka ilmajäetuse tunne – ja pinged peres.

Miks peakski praegusaja asjastunud maailma noor rõõmu tundma selle üle, et hambapastajärg on jälle kord jätkatud, kui tema kaaslased sõidavad klassi väljasõidule Kreekasse?   

Üksikvanemaga peresid ei saa ühe vitsaga lüüa. On emasid, kes on selle tee valinud n-ö vabal tahtel ehk kompromissimäär on nende jaoks olnud liialt suur. On neid, kes on lapsi üksinda kasvatama jäänud õnnetult või üleöö, kui kaasa on surnud.

Rohkem kui üksikemaga peresid, kelle lapse sünniaktis puuduvad andmed isa kohta (või on need tehtud ema ütluse alusel), rohkem kui toitja kaotanud peresid on aga vanemaid, kes on abielu lahutamise järel jäänud last üksi kasvatama, ja neid emasid, kes polegi lapse isaga kunagi koos elanud.

Laias laastus võib välja tuua neli tüüpi ühe vanemaga peresid, kelle kohta aga puudub ühtne ülevaade ja kelle olukord võib olla vägagi erinev. Pealegi võib pere seis ajaga muutuda, kui last kasvatav vanem alustab uut kooselu või abiellub. Kas aga näiteks kasuisa ilmumine perre ka lapsele kergendust toob, on hoopis iseasi.

Pinges pere

Eestis on ühe vanemaga peredele suunatud meetmeteks valdavalt rahalised toetused, needki ülimalt napid. Millest me aga vaikimisi mööda läheme, on selliste perede sotsiaalne ja psühholoogiline toimetulek.   
 
Üksikvanemaks on üle 90 protsendil juhtudest ema, ja ema on võimeline lapse heaks endast kõik andma. Näiteks kasvatades kaht last, täidab ta nii ema kui isa, nii vanaema kui vanaisa rolli. Ta käib täisajaga tööl ja võtab unetundidestki matti, et mõne tubase tööga lisaraha teenida või sokke nõeluda. Sest tema lihtsalt peab valima, kas uus sokipaar või piim-leib.

Tegelikult ei ole tal üldse valikuid, on ainult kohustused. Pikki kuid, ehk aastaidki ei luba ta iseendale midagi, ei võta aega isegi taastumiseks. Ja kõike seda on saatmas süütunne, et ta ei suuda oma lastele luua samaväärset elu, nagu on täisperede lastel. Mõistagi hakkavad ema pinged ja pidetus külge ka lastele.

Kodu käsitletakse sotsiaalse institutsioonina, millel lasub peamine vastutus lapse arengu eest. Peale igapäevase leiva, riiete ja eluaseme peaks laps emalt-isalt, oma esimestelt õpetajatelt, selgeks saama kirjatähed ja soorollid, majandamise ja ühiselu aabitsatõed – kui nimetada mõnd kodu esmast ülesannet. Ja oleks ju hea, kui emal jääks pisut jõudu ka lapse pea paitamiseks?

Üksikema kangelasmeelest pole aga kasu, kui ta päriselt katki läheb, jõudes välja vähilõikusele või vaimuhaiglasse – kellel mis enne üles ütleb. Lapsed jääksid päriselt ilma peale.

Meeleheite profülaktika

Puhtpraktilisest abist üksikvanemale on kõige tõhusam paindlik ja peresõbralik tööpoliitika ja lastehoid. Ka lastehoiu kompenseerimine ja üksikvanema laste eelistamine lasteaiakohtade jagamisel, nagu on näiteks Norras, Prantsusmaal ja Poolas.

Teinekord oleks aga vaja ühtainsatki elusat hinge, kes mõistaks, trööstiks, annaks nõu, juhataks – võib-olla üsna lihtsate lahenduste juurde.

Üksikvanemaga peredele otseselt mõeldud sotsiaalteenustest võiks ehk välja tuua perelepitusteenuse, lahkuminevate vanemate nõustamise laste huvisid, hooldamist ja ülalpidamist puudutavas. Kui paljud meist on aga niisugusest teenusest üldse kuulnud?

Ühtset riiklikku süsteemi selle ning teiste sotsiaalset ja psühholoogilist toimetulekut toetavate teenuste osutamiseks meil ju ei ole: suur osa neist on mugavalt maandatud omavalitsuste tasandile: sotsiaalnõustamine, võlanõustamine, kriisinõustamine, koolipsühholoogid jmt. Ühes paigas on need kättesaadavad, teises ei ole, üks omavalitsus raatsib raha leida, teine mitte.

Nõnda nagu supiköökide avamisega kõige näljasemal ajal või nagu töötute klubide asutamisega tööpuuduse tõusulainel, on seegi kord ristikirik üles leidnud ühiskonna valupunkti ning on koostöös koolituskeskusega Ellu ja MTÜga Isata Laste Heaks korraldamas sotsiaalset ja psühholoogilist koolitust tugiisikutele, kes tahaksid ja suudaksid olla toeks üksikvanemale ja tema lastele.

Loodetavasti aitab see ettevõtmine kas või mõndagi meeleheitel peret. Ent kõrvutagem: 2007. aastal kasvas ühe vanemaga peres 34 000 last ehk 13 protsenti kõigist Eesti lastest.

Meie enesekesksete inimeste edasipüüdlev ühiskond peaks viimaks ometi inimnäolisemaks saama, et ära tunda abivajaja enda kõrval. See võib olla meie oma lapse pinginaaber, kelle alaväärsustunne on nii suureks paisunud, et ta kavatseb panna käe enda elu külge. Kas on meil südant märgata? Aidata?