Täna maeti Pariisi suurimal kalmistul Père Lachaise eesti filmilooja ja publitsist Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar, kes sündis 14. detsembril 1931 Tallinnas ja suri 27. jaanuaril 2015 Pariisis. Tema poeg Tarah Xaintorxare (Karassev) on avaldanud 13. veebruaril ajalehtedes Le Monde ja Le Figaro järelehüüde.
Luuletaja ja tõlkija Tarah Xaintorxare, kes on prantslastele eesti luulet tõlkides kasutanud pseudonüümi Tarah Montbélialtz, viibis koos ema Ene Rämmeldi ja isa Vladimir-Georg Karassev-Orgusaarega Tartus juunis 2011.
Põhjuseks oli kultuurikeskuses Athena esimest korda Tartus ametlikult suurele ekraanile tulnud Karassev-Orgusaare neljatunnine autorifilm «Lindpriid». Nõukogude võim keelas selle näitamise. Mitteametlikult vaadati seda Vanemuise kontserdisaalis ja Vanemuise tänava ringauditooriumis vahetult pärast valmimist aastal 1971.
Eestisse saabus filmimees ja publitsist jaanipäeva eel 2011, kusjuures ta tuli oma kodumaale esimest korda pärast seda, kui ta oli aastal 1976 jäänud poliitilise põgenikuna Pariisi. Jaanipidu pidas ta lähemate sugulastega Kloogarannast veidi lääne pool, kunstnikust onupoja Urmas Orgusaare juures ja hiljem tema tuttavate-sõpradega.
«Olen Eestis veel kaks nädalat, siiamaani on see aeg päris intensiivne olnud,» ütles ta allakirjutanule 27. juunil Pargi hotellis antud intervjuus. «Kõige rohkem on see olnud kokkupuude oma minevikuga. Paratamatult tahab inimene teada, milleks ta elas. Egoism peab ka rahuldatud olema.»
Siinkohal oli paslik küsida, kas ta juba oskab sõnastada, mille nimel ta on elanud? «See on kõige laiem küsimus, aga labaselt öeldes – elanud olen selleks, et rahuldada oma uudishimu,» ütles Karassev-Orgusaar.
Täna toimunud ärasaatmisel viimsele teekonnale osales vaimulik. «Ehkki isa polnud usklik, oleks ilma preestrita siiski nagu midagi puudu jäänud,» kommenteeris Tarah Xaintorxare. «Õigeusu preester on muidugi Konstantinoopoli patriarhaadist.»