Nikolai Põdramägi tahab õiglasemat Eestit

Tartu volikogu keskerakondlasest liige Nikolai Põdramägi oli vastu Võidu silla ümbernimetamisele. Foto: Margus Ansu

Arst ja Tartu linnavolinik Nikolai Põdramägi kandideerib Keskerakonna nimekirjas riigikogusse, et pidurdada väljarännet ja et eestimaalastele jaguks tööd.

Tulite just patsiente vastu võtmast ja räägime riigikokku kandideerimisest. Aga ometi pidasite mullu 70 aasta juubelit ja võiksite vabalt ka pensionile jääda.

Pidasin küll, selle päeval, mis kolmandikule eestimaalastest on suur püha, õigeusu jõulude ajal, olen jõululaps.

Ma ei ole statistikat teinud, kui palju neist, kellel on õigus, tegelikult pensionile jääb. Kel on terviseprobleemid, küllap olude sunnil küll, aga kel võimalik, püüavad töötada, sest pensionist jääb väheks.

Tunnen ennast ka täitsa heas vormis olevat, nüüdki käin kolm korda nädalas võrkpalli mängimas.

Riigikogus töötamiseks peaks olema haridust, piisavalt elu- ja töökogemust.

Räägitakse, et kliinikumis napib mõnelgi erialal noori spetsialiste, töö on kogenud töötajate õlul, kui nemad lahkuksid, jääks tühimik.

See on probleem. Minu kitsal erialal, mis on veresoontekirurgia, olen praegu terves riigis kõige vanem praktiseeriv kirurg. Aga meil on järelkasv olemas.

Kuidas te vaatate sellele, et arstid ja õed Soome parema palga järele lähevad?

Lausa kurb on. Vaba valiku võimalus on tore. Teisalt, arsti koolitamine pole naljaasi ega odav. Minu isiklik arvamus on, et kui tudeng tuleb õppima ülikooli, peaks temaga tegema lepingu, et kui õppida riigi raha eest, peab lõpetamise järel töötama kaks-kolm aastat Eesti riigi heaks. Kui tahab ise valida, kuhu pärast läheb, olgu õpe tasuline. Mitte nii, et siin haritud kallis ja oodatud spetsialist läheb Soome, Rootsi või Norrasse, aga meie oleme neist ilma.

Tean isegi näidet, et Bergenis uroloogiaosakonnas on töökeeleks eesti keel, sest arstid on eestlased, õed on eestlased, hoolduspersonal ka. Patsientidega räägivad inglise või norra keeles.

Et välismaal käiakse aasta-kaks kogemusi omandamas, sellega olen päri.

Aga minu meelest on väga kurb see, et kui mina lõpetasin ülikooli, tahtsid väga paljud minna Saaremaale, Pärnusse, Viljandisse, Võru haiglasse, aga tänapäeval ei taha ükski noor sinna. Saan nendest ka aru, seal pole ju sisuliselt mingit elu. Ja kui noor spetsialist lähekski maakonda, kas siis abikaasa on kindlustatud tööga? Kas lasteaed või kool on?