Staarid paradeerisid saepurusel areenil

Aprillis sündinud punast tõugu Joone Õunapuu talust lasi sarnaselt teiste vasikatega oma talutajal areenil pingutada ikka kogu raha eest. Foto: Kristjan Teedema

Tahan – kõnnin, ei taha – viskan pikali. Kui tuju tuleb, karjun, ja kui fotograaf teisel pool aedikut pika toru nina alla pistab, siis on vaatamata peremehe sikutamisele tingimata vaja poseerida.

Laupäeval Ülenurme sügisnäitusele toodud lehmad lükkasid ümber igasugused arusaamad veistest kui malbetest olevustest. Suurem osa neist näitas oma kanget iseloomu, vaid mõni kandis seda emaliku rahu aurat, mida oleme harjunud lehmadega seostama.

Need loomad, kes parasjagu areenil iluringe ei teinud, olid pandud aedikutesse, mille ees sebis nii muidu-uudistajaid kui tähtsate nägude ja avatud märkmikega talunikke, kes loomi igast küljest uurisid ja pea kohal rippuvatelt siltidelt üleskirjutusi tegid.

Lapiline võitja

Mõnda aedikusse vaadates võis linnainimene lausa ära ehmatada – kes oleks arvanud, et lambad on nii ohtlikud loomad, et neile koguni suukorvi pähe peab panema!

Suur-Närska talu peremees Aivar Veske muigas, et kaunile mustapäisele utele on lihtsalt päitsed pähe pandud, et oleks lihtsam talutada. «Aga ta on nii taltsas, et kõnnib niisama ka  järel,» rääkis Veske ja lisas, et just selle pärast too loom näitusele toodud saigi.

Üsna alatu trikiga said hakkama aga seakasvatajad, kes publiku lemmiku valimisel saatsid areenile pisikese lapilise punakate harjastega põrsa Pihkala farmist. Teised loomad olid lõa otsa pandud, ent ülemeeliku naeratusega sigudikul oli vaba voli mööda areeni tiirutada ja konkurente uudistada.

Esimesest voorust pääses ta edasi finaali koos kahe võimsa vastasega – raskeveo täku Ettori ning herefordi tõugu pulli Cimoniga, mõlemad temast kümneid kordi suuremad ja ilmselt sadu kordi raskemad.

Ent juhtus nii, nagu juba muinasjuttudest teada ja nagu ilmselt ka seakasvatajad ette teadsid. Kui võistlustulle astuvad väike ja armsake ning suur ja võimas, siis üldjuhul tuleb võitjana välja ikka esimene.

Väiksele publiku lemmikule lõi suur kuulsus kohe ka pähe ning esimesel võimalusel siirdus ta oma hooldajaid hüljates kiirel kapakul areeni värava vahelt maailma avastama. Kaugele ta küll ei jõudnud ja oma nördimusest andis ta kõigile kohalviibijatele teada heliga, mida korralikuks staarsea kisaks võib nimetada.

Viigipükstes lüpsjad

Kui põrsas kinni püütud ning kaotusest solvunud Ettor areenilt ära talutatud, tuli võistulüpsjate kord. Ja eksivad need, kes arvavad, et võistlustulle astusid pearätiga tädikesed, kaugel sellest. Esimesed kolm areenile astujat olid hoopis vibalikud noormehed, kel jalas mustad viigipüksid ja seljas valge särk. Senine ettekujutus tavalisest Eesti lüpsjast sai igatahes surmava hoobi.

Lisaks viiele lehmale lüpsti ka ühte kitse. Reeglid olid lihtsad: ühe minuti jooksul tuli tühja nõusse lüpsta võimalikult palju, dopingut kasutada ei tohtinud, teine inimene võis lüpstavat hellalt kinni hoida.

Vaatamata oma väiksusele on aga kitsed viimastel aastatel lehmadele ära teinud. Sel aastal läks teisiti ning kitselt ühe minutiga saadud 0,9 liitrit andis lüpsjale kolmanda koha. Teise koha tõi mustakirju holstein, kes elu põnevamaks tegemiseks kohe lüpsi alates plehku pani, kuid sellele vaatamata sai noormees temalt 1,1 liitrit vahust piima kätte.

Võidukoguse, 1,2 liitrit piima, andis aga rahumeelselt, lausa stoiliselt paigal seisnud eesti maatõugu lehm.

Tõulooma­­võistlusel esindatud tõud
• Lambad: eesti valgepealine, eesti tumedapealine, teksel, dorset, suffolk
• Sead: eesti suur valge tõug, eesti maatõug, pjeträäni tõug, ristandkuldid ja -põrsad
• Veised: eesti maatõug, eesti punane, eesti hols­­tein, hereford, simmen­­tal, akviteeni hele, belgia sinine, limusiin, piemont, aberdiin-angus, šarolee, aubrak, šoti mägiveis
• Hobused: eesti hobune, eesti raskeveohobune, tori hobune, trakeen