/nginx/o/2013/07/05/1876342t1h879e.jpg)
/nginx/o/2015/02/09/3749927t1h8393.jpg)
Värsked mõtted väljastpoolt võivad elu edasi viia ning selle eesmärgiga kutsuski Nõo vald appi noored maastikuarhitektid. Möödunud nädalal tutvustasid nad oma töid, pakkudes välja nii mõndagi üllatavat.
Noored arhitektid lasid Nõos fantaasial lennata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koolitööna Nõo aleviku kujundamise ette võtnud Tallinna tehnikaülikooli Tallinna kolledži maastikuarhitektuuritudengitest polnud enamik varem alevikus käinudki. Niisiis alustasid nad piltlikult öeldes puhtalt lehelt. Eranditult kõigist töödest koorus välja üks selge sõnum: väärika ajalooga alevikul puudub keskväljak. Kuid keskus peab ühel asulal olema niisamuti nagu inimesel süda, märkis kursuse juhendaja ja arhitekt Tiina Tallinn.
Killustunud asula
Nõo kultuurilugu on väärikas ja võimas, samas ei paista see külalistele esmapilgul suurt silma. Sügisel kohapeal veedetud päevade käigus mõistsid üliõpilased, et just asula lugu on see, mida nad peaksid miljööga püüdma paremini välja tuua. Tudengite tööd jõuavad peagi ka vallamajja näitusele. Neljapäeval said kõrgemalt hinnatud tööde autorid oma loomingut ka tutvustada.
Eliko Kivinurme ja Maire Suimetsa valmistatud projektid koondasid kultuurilugu rohkem asula keskele, mis tuleks nende arvates täielikult ümber ehitada. Keskse kohana kujundasid nad nõo-kujulise amfiteatri, mille ümber käiks pidevalt elu ja leiduks hulgaliselt ajaveetmisvõimalusi. Rohevööndeid saaks aga märksa paremini kasutada ning matkaradade äärde saaks tuua hulgaliselt kultuuri-ja loodusvaateid.
Üsna põhjalikult võtsid nad ette Veskijärve ümbruse, millest nende plaanide kohaselt saaks kujundada nelja aastaaja pargi nii, et seal oleks pidevalt midagi teha ning saaks nautida aastaajale kohaseid värve. Kerkiksid ka kelgumäed, kuhu istutatud haljastus juhataks oma vaiksel moel kelgutajaid mitte järve sõitma, selgitas Suimets.
Merit Saik, Hanna Sirge ja Priit Ingver püüdsid tekitada uusi tõmbekohti, et alevikus käidaks võimalikult palju jalgsi. «Otsustasime, et keerame asja natuke üle võlli ja kolime isegi vallamaja ära,» rääkis Ingver.
Tiheasustuse vahelised alad tuleb Ingveri sõnul kujundada nii, et inimesed tunneksid vajadust sinna välja tulla, koos tegutseda ja kogeda ühtsustunnet. Sarnaselt Euroopa suulinnadega võiksid neis alades asuda ka kogukonnaaiad, kus inimesed saaksid soovi korral oma porgandit kasvatada.
Ingveri jt. töös paistis silma ka ambitsioonikas koguni 18 kilomeetri pikkune kultuurilooline matkarada läbi Luke ja Unipiha. Samuti raudtee äärde jääva koolivõimla seina maalimine kultuurilooliseks püsinäituseks, et see oleks rongist nähtav.
Vald kui praktikabaas
Vallavalitsuse ettepanekul sündis kolledžiga koostöökokkulepe, mille järgi on Nõo maastikuarhitektuuri eriala omandavatele tudengitele justkui praktikaväljakuks.
Üliõpilased saavad juurde tehnilisi ja praktilisi oskusi maastiku korraldamisel kestlikuks ja esteetiliselt mõjuvaks keskkonnaks. Vallavalitsus omakorda saab planeeringu- ja arendustegevuseks kasulikke ideid, leidis vallavanem Rain Sangernebo.
«Meie võit on see, et saame värskeid ideid, kuidas Nõo ja ka teiste asulate ruumi paremini kujundada,» selgitas Sangernebo. Küsimusele, kas vallal on ka raha, et mõni välja pakutud mõtetest ellu viia, vastas Sangernebo, et piisavalt hea idee leiab alati ka raha.
Järgmise asulana võtavad tudengid ette juba Tõravere aleviku.