Lastes tuleb soodustada rõõmu liikumisest

Kehakultuuriteaduskonna liikumisharrastuste käitumuslikus probleemlaboris uuritakse praegu õpilaste liikumisaktiivsust, räägivad Aave Hannus (paremal) ja Merike Kull.

FOTO: Kristjan Teedema

Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna alla kuuluvas liikumisharrastuste käitumuslikus probleemlaboris uuritakse laste vähese liikumisaktiivsuse tagamaid.

Praegu on probleemlaboris päevakorral mure, et 11–15-aastastest lastest pole 86 protsenti kehaliselt piisavalt aktiivsed. Otsitakse lahendusi, kuidas saaks olukorda parandada ja noortes liikumisrõõmu tekitada.

Labori juhataja, tervisekasvatuse lektor Merike Kull selgitas, et praegu võtavad nad probleemi pisikesteks juppideks lahti ja püüavad mõtestada, mis on peamised põhjused, miks ei liigu Eesti õpilased piisavalt palju. Tema sõnul on oluline iga mõjutav tegur läbi analüüsida, et leida, mida tuleb teha selleks, et käitumine muutuks.

«Lihtsalt öeldes: kehaline aktiivsus on kasulik, seda teavad kõik, aga inimesed ikkagi käituvad teisel viisil. Miks? Meie eesmärk on leida sellele küsimusele vastus ja lahendus,» rääkis Kull.

Probleemlabori töös lööb kaasa spordipsühholoogia teadur Aave Hannus, kelle sõnul selgitavad nad praegu välja esimese ja teise kooliastme õpilaste kehalist aktiivsust. Kooliõpilastel on vööl punased aparaadid, mis mõõdavad nende liikumist päeva jooksul.

«Laboris selgitame vähest liikumisaktiivsust alalhoidvad tegurid välja teaduslike meetoditega. Püüame ekspertide rühmaga luua hüpoteese, miks olukord on praegu selline, nagu ta on,» rääkis ta.

Üheskoos mõtiskletakse näiteks selle üle, mis on lapsest sõltuvad tegurid, millest on tekkinud ja mõjutatud tema hoiakud ja uskumused ning missugused on teda mõjutavad keskkonnategurid. Hannus märkis, et asju, mille üle juurelda, on palju.

Kull tõi näite: «Kui me viime kooli teatud hulga palle, hakkavad nendega mängima need, kes on aktiivsed. Aga need, kelle motoorsed ja kehalised oskused on vähe arenenud, väldivad üldiselt seda käitumist, sest nad ei taju seal edu.»

Koostöö

Kulli sõnul on koolide kodukorras üldjuhul punkt, mis keelab vahetunni ajal joosta. «Ja see on mõistetav, see punkt on seal selleks, et ei juhtuks õnnetusi. Meie tuleme aga just ärgitama, et õpilased kasutaksid vahetunde liikumiseks,» rääkis ta.

Kulli sõnul teevadki nad seetõttu koostööd õpetajate, muu koolipersonali ja vanematega, et välja mõelda lahendusi, kuidas koolipäeva jooksul saaks lastele võimalikult palju liikumist võimaldada. «See ei ole nii, et meie tuleme ja ütleme, et sellised on lahendused. Mõtleme need ikka üheskoos välja,» sõnas ta.

Hannus tõstis esile paljudest uuringutest välja tulnud nüansi, et kehaline aktiivsus on seotud õppeedukusega, ehk kui laps liigub, siis ta ka suudab paremini keskenduda õpingutele. «Siin on lastel, vanematel ja koolil palju võita ning kõige üldisemal tasemel ka ühiskonnal, sest koolipõhist sekkumist peetakse investeeritud raha mõttes üheks tasuvamaks,» lisas ta.

Muutused koolis

Kull rääkis, et 6–12-aastastele lastele tuleks anda võimalus proovida paljusid alasid, mitte suruda neid kohe võistlema. Erinevate alade proovimine annaks tema sõnul õpilasele võimaluse leida endale meeldiv ja sobiv ala. «Kes tahab tantsida, saab seda teha, kes tahab maadelda, saab seda proovida. Näiteks igal veerandil saavad lapsed katsetada mõnda erinevat ala,» rääkis ta.

Seetõttu sobibki Kulli sõnul muutuste algatamiseks kool väga hästi, sest seal on kõikidel lastel võrdsed võimalused sõltumata nende sotsiaalsest taustast. «Kui kohe minna lapsevanemate juurde, siis neil ei pruugi olla piisavalt motivatsiooni või rahalisi võimalusi, et lapsi trennidesse panna või liikuma ärgitada,» tõdes ta. Koolis on tema hinnangul tingimused ja professionaalid, kes lapsega tegelevad ja teda toetavad.

Kulli rõõmustab, et väga paljud koolid ja lapsevanemad on uuringuga hea meelega liitunud. «Igal pool, kus me oleme erinevate valdkondade esindajatega oma mõtetest rääkinud, on tore olnud kogeda, et kõik tulevad meiega kaasa,» rõõmustas ta.

Kulli sõnul pani uuringule õla alla Tartu ülikooli haridusuuenduskeskus, kellega koostöös valmisid õppetöös kasutatavad videod, nende abil saab õpet kehaliselt aktiivsemaks muuta.

Haridusuuenduskeskuse juhataja Kadri Ugur rääkis, et keskus pakkus kehakultuuriteaduskonna tudengitele tehnilist tuge ja didaktilist nõu, kuidas luua videoid, mille abil saab lapsi liikuma panna. Uguri sõnul tegid tudengid valmis hulk videoid, mida saab juba praegu õpetajatöös kasutada.

«Haridusuuenduskeskuse peamine eesmärk on toetada neid õpetajaid ja õpetajakoolituse tudengeid, kes otsivad uusi ja efektiivseid meetodeid inforikkas keskkonnas õppimiseks ja õpetamiseks,» ütles Ugur. Ta lisas, et keskusest saavad peale kehakultuuriteaduskonna tudengite abi ka teised õpetajaks pürgijad.

Lahendused

Kulli sõnul on praeguse olukorra lahendamiseks selge idee ja kavand, mis toetub varasematel teadusuuringutel. Teistes riikides, näiteks USAs, on loodud programmid, mille sisu tuleb aga Eestile sobivaks kohendada, üks ühele ei saa meil teiste riikide programme käiku lasta.

Hannus tõi programmidest väljad mõned mõtted: näiteks võiks Eesti koolides kasutusel olla liikumisvahetund, tunnis liikumispausid, tervislikku liikumist toetav kehalise kasvatuse tund, mis ei rõhu võistlemisele, vaid kehaliste oskuste omandamisele ja liikumisrõõmule. Hannuse meelest oleks palju kasu juba ainuüksi sellest, kui lapsevanem ei sõidaks autoga koolimaja treppi, vaid paneks lapse kaugemal maha, et too saaks kooli pikemalt jalutada.

Kulli sõnul on Eestis brainbreak’ide ehk puhkepauside tundidesse toomine huvitav ülesanne.

Teema üle arutamiseks korraldab kehakultuuriteaduskond 18. veebruaril teaduskeskuses Ahhaa foorumi, kuhu on oodatud kõik huvilised.

Foorum

  • TÜ kehakultuuriteaduskond korraldab foorumi «Laste liikumisaktiivsuse langus – kuidas on võimalik seda peatada?».
  • 18. veebruaril teaduskeskuses Ahhaa.
  • Kava leiab http://www.kk.ut.ee/et/foorum-laste-liikumisaktiivsuse-langus-kuidas-voimalik-seda-peatada.
Tagasi üles
Back