Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876336t1h28b2.jpg)
/nginx/o/2015/01/27/3711561t1hc309.jpg)
Pealkirjas väljaöeldu iseloomustab ehk kõige paremini kümmekond aastat tagasi internetis levima hakanud blogipidamise hetkeseisu. Kes on aga praegu Tartu aktiivseimad blogijad? Miks nad seda teevad ja millest kirjutavad?
Selle loo tegemisel suhtles Tartu Postimees kuue aktiivse blogijaga, kes elavad Tartus või on Tartust pärit. Väljavalitute hulka sattusid kaks toidu- ning üks moe-, elustiili-, spordi- ja ühiskonnakriitika blogi. Lisaks tartlasest autorile oli valikukriteeriumiks veel blogi elujõulisus ja populaarsus.
Kui palju tartlaste hulgas blogipidajaid kokku võiks olla, on väga raske öelda, sest tavaliselt ei kasutata blogi pealkirjas Tartule viitavaid sõnu. Isegi kui neid on, ei pruugi kirjutaja olla tartlane. Väljavalitutest kõige kauem on blogi pidanud Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits, kes tegi esimese sissekande 2006. aasta oktoobris.
«See, kui pead oma spordiharrastusest regulaarselt kirjutama, aitab endal treeninguteks lisamotivatsiooni leida. Samuti toob see ellu põnevust, kui tead, et paljud kaasharrastajad su blogi loevad ja oma treeninguid või tulemusi sinu omadega võrdlevad,» põhjendas Pullerits, miks ta on juba üheksa aastat regulaarselt internetti sissekandeid teinud.
Üks staažikaimaid tartlastest blogipidajaid on möödunud kevadel Treffneri gümnaasiumi lõpetanud Anni Jürgenson, kes riputas oma esimesed materjalid üles 13-aastaselt ehk kuus aastat tagasi.
«Olin moepisikuga juba varakult nakatunud ja blogimine tundus hea võimalus oma huvi rakendada. Blogi alustamine avas ukse kohalikku moemaailma – tutvused huvitavate inimestega, kutsed avamistele ja moeetendustele, koostööd ajakirjade, disainerite ja fotograafidega. See ei olnud eesmärk omaette, aga siiski tore aspekt, mis moeblogimisega kaasas käib,» rääkis Jürgenson, kes viibib praegu New Yorgis.
Viis aastat tagasi alustasid oma toidublogi nii Ülle Jukk kui õed Jaanika ja Signe Anton. Juki sõnul oli põhjus üsna tüüpiline: «Kollaste siltide kleepimine kokaraamatute ning ajakirjade vahele oli ära tüüdanud. Süda ihkas mingi süsteemi järele, kuhu ja kuidas oma lemmikuid talletada.»
Jaanika Anton rääkis, et armastas õega köögis askeldada juba lapsepõlvest saadik ning ühel hetkel tundus, et võiks oma retsepte ja pilte ka teistega jagada. «Eriti seetõttu, et paljud retseptid on ise välja mõeldud või mingil moel mugandatud,» lisas ta.
Kultuuri- ja ühiskonnakriitilisi lugusid avaldav Mihkel Kunnus alustas blogimist 2010. aasta oktoobris, kuna soovis üles panna oma ajakirjanduses avaldatud tekstide kärpimata ja toimetamata versioonid ning ühtlasi anda inimestele tagasiside, vaidlemise ja oponeerimise võimalus.
Kuuikust kõige värskem blogipidaja Lauri Räpp alustas reisiblogi aasta tagasi. Oma Tartu-teemalise blogi, mis on üllatavalt populaarseks saanud, lükkas ta käima alles vahetult enne eelmise aasta jõule ehk kuu aega tagasi. Räpp on kirjutanud näiteks Tartu kunagistest koolidiskodest ja üheksakümnendate aastate alguse noorte ööelust.
Blogimine kui hobi
Enamik blogijaid tunnistas, et ei võta sissekannete tegemist kui kohustust, vaid pigem kirjutavad nad siis, kui tuju tuleb. «Algul püüdsin mingit järjepidevust hoida, kuid viimasel ajal kirjutan pigem siis, kui olen enda jaoks huvitava teema lõpetanud ja mõtted on selginenud,» ütles toidublogija Jukk.
Kui esialgu jäädvustas ta oma lühema või pikema aja lemmikuid või lihtsalt toredaid avastusi, siis aja jooksul on teemad tunduvalt muutunud. Tavalisest toidublogist on saanud pigem toiduajalooblogi, kus retsept pole enam peamine, vaid rohkem täiendus või talletus ajaloomälusse.
«Kirjutan neil teemadel, mis pakuvad eelkõige endale avastamisrõõmu, leides uue fakti või seose. Me küll räägime näiteks eesti köögist ja traditsioonilistest toitudest, aga tihtipeale ei tea nende toitude päritolu või tausta. Ajaloolase ja toiduhuvilisena saan aidata seda lünka täita,» kirjeldas Jukk.
Moeblogija Jürgenson teeb uusi postitusi siis, kui tuleb tuju ning tunne, et tahab midagi jagada. «Vahepeal möödub nädalaid ilma ühegi postituseta, teinekord blogin kasvõi iga päev. Korraliku blogipostituse tegemine võib võtta tunde: fotode tegemine, valimine ja kohendamine ning hiljem nende paigutamine ja sobitamine blogisse koos tekstiga,» rääkis ta.
Jaanika Antoni sõnul blogitakse tavaliselt õhtuti ja nädalavahetuseti. «Aega kulub nädalati täiesti erinevalt. See ei tule otseselt millegi arvelt. Inimestel on hobid, meil on üheks hobiks toidu tegemine ja teemegi seda oma vabal ajal,» lausus ta. Tema blogi kogub statistika järgi iga päev 1500–2000 vaatamist.
Lauri Räpp ei avalda ühtegi teksti, mis on tehtud kiirustades. «Pigem töötan teksti enne korralikult läbi ja avaldan siis, kui tulemusega ka ise rahul olen,» lausus ta. Blogimisele kuluva aja kohta ütles ta: «Grafomaania käes kannatajana kulub kirjutamisele nädalas ehk kümmekond tundi. Kui palju sellest blogimisele, ei oskagi pakkuda.»
Lugejaid jätkub
Kuuest blogijast tunnistas ainukesena Pullerits, et blogimine peab olema küllalt järjepidev. «Nädalas peab suutma teha vähemalt kolm sissekannet, ideaalis esmaspäeva, kolmapäeva ja reede hommikupoolikul, sest muidu on raske lugejaid enda ligi hoida. Kuid vahetevahel tuleb lugejaid ka mõnel muul ajal üllatada – ei tohi tekkida rutiini,» lausus kogenud ajakirjanik.
Regulaarsed sisekanded on ilmselt ka üks põhjusi, miks Pullerits on suutnud oma lugejate arvu küllalt suureks kasvatada. Nüüdseks on tema blogi külastatud 1,92 miljonit korda ning rekordpäeval on olnud üle 5000 külastuskorra, päeva keskmine on 640 korda.
Veelgi rohkem mõjutab aga blogi lugejate arvu postituse sisu ehk mis teemal kirjutatakse. Näiteks Mihkel Kunnuse sissekannet, kus ta kajastas korruptsiooni linnavalitsuses ehk nn Oa tänava skandaali, luges esimesel päeval üle 15 000 inimese. Loetavust aitas kasvatada sotsiaalmeedia, kus blogi linki ohtralt jagati.
Lauri Räpi «Tartu juttude» suurim päevane klikkide arv on 6200 ning esimese kuuga on tema blogi käidud vaatamas 36 000 korda.
Anni Jürgenson ütles, et vanasti jälgis ta blogi statistikat rohkem, kuid nüüd ei ole lugejate arv enam nii tähtis.
Materjal raamatuks
Nagu paljudest üle Eesti populaarsetest blogidest, on ka mõne tartlase omast välja kasvanud midagi suuremat. Näiteks Mihkel Kunnus on avaldanud oma blogitekstide põhjal kaks raamatut: «Minu eugeenika saladus» ja «Roheline süü». Autori kinnitusel pole kattuvus siiski sada protsenti.
Ka Lauri Räpp kirjutab praegu oma reisiblogi juttude põhjal kokku käsikirja, millest peaks selle aasta esimeses pooles sündima raamat. Samamoodi loodab ta, et Tartu-blogistki kujuneb lõpuks raamat.
Seevastu toidublogijad Ülle Jukk ja Jaanika Anton ei pea blogitekstide põhjal raamatu väljaandmist kõige tähtsamaks. «Kokaraamatuid ilmub hästi palju ja blogist isikliku retseptiraamatuni jõudmist ei pea ma eesmärgiks. Blogi on ikkagi enda peegeldus ja kokaraamatud teine teema. Aga see, et toidublogijaid märgatakse, on hästi tore,» tunnistas Jukk.
Jaanika Anton jättis siiski õhku võimaluse, et kunagi võiksid tema ja ta õe Signe kirjutatud tekstid kaante vahele jõuda. «Ühtegi kokaraamatut me veel avaldanud ei ole, aga eeldused selleks on kindlasti olemas. Kui seda teeksime, siis kindlasti põhjalikult ja korralikult, kõike kümme korda läbi mõeldes,» ütles ta.
Pullerits aga nentis, et tema sissekannetest raamatu tegemine lõppeks tohutu «tellisega» ning pigem ta sellist võimalust ei näe. «Teemad on väga ajas kinni ja sageli seotud spetsiifiliste sündmustega, mis aastate tagant ei pruugi suurt kõnetada. Ehkki see, mida olen kirjutanud näiteks Eesti suusaspordi suurte skandaalide ajal, võiks olla raamatu vääriline,» jättis ta otsad lahti.
Tõusud ja mõõnad
Küsimusele, kas blogide hiilgeaeg on nüüdseks juba möödas, andsid autorid aga väga erinevaid vastuseid. Näiteks moeblogija Anni Jürgenson on selles üsna kindel. «Usun, et moeblogide hiilgeaeg on kindlasti möödas, kuna aja jooksul on tekkinud tuhandeid uusi blogisid ja järjest raskem on millegi poolest erineda ja silma paista,» ütles ta.
Seevastu Jaanika Antoni arvates on blogid endiselt rahva hulgas populaarsed: «Blogide hiilgeaeg ei ole kaugeltki möödas. Blogid erinevad kokaraamatutest just selle poolest, et tegija annab seal oma kommentaare ja jagab oma kogemusi, millest on sageli kasu.»
Ka Lauri Räpp ei taha uskuda, et blogide tippaeg on möödas. «Mulle tundub, et selles on tõusud ja mõõnad. Pigem on ehk muutunud blogide formaat. Kui enne oli eesti keeles ajaveebina tõlgitud veebileht keskkond, kuhu lisati perioodiliselt ja kronoloogilises järjestuses päevikulaadseid postitusi, siis nüüdseks on postitused juhuslikumad ja kategoriseeritud pigem teemade järgi,» pakkus ta.
Ülle Juki sõnul toimuvad blogimaailmas muutused nagu igal pool mujal. Kui veel neli-viis aastat tagasi olid isiklikud blogid hästi populaarsed, siis nüüd tundub, et igal asutusel või organisatsioonil peab oma blogi olema. «Aga isegi see tundub juba ajalugu olevat, veelgi kiirema arenguga sotsiaalmeedia suunab vähemas ruumis rohkem ütlema. Aga küllap leidub igale vormile huvilisi,» ütles toidublogija.
Mihkel Kunnusele kui kultuurisemiootikule tundub «hiilgeaeg» üldse pisut liiga suureline sõna nii hilise kultuurinähtuse jaoks. «Võib ehk öelda, et esmavaimustus on natuke vaibunud ja asi pisut stabiliseerunud, aga ma arvan, et blogikultuur kestab ikka edasi oma nišis,» oletas ta.
Blogimine ei lõpe
Priit Pulleritsu meelest sõltub blogide tulevik sellest, kui huvitavaks ja vajalikuks ning kui meelelahutuslikuks suudab autor blogi teha.
«See nõuab järjepidevat tööd, sest iga kord tuleb end tõestada veebiruumis, mis on ju teatavasti lõputu. Enda maksma panemine on siin palju raskem kui mingil tuntud nimega uudisteportaalil klikke korjata. Kes sellel piiritul võitlusväljal vastu peab, on kõva tegija. Nõrgad, usun, on praeguseks juba alla andnud,» arutles Pullerits.
Ta lisas, et iga asja tuleb teha seni, kuni see pakub põnevust ja huvi. «Kui enam ei paku, jäta järele. Seni mulle pakub. Ja see, et lugejaile mu blogi jätkuvalt pinget pakub, lisab põnevust ja tahet jätkata,» ütles Pullerits.
Esialgu ei plaani blogimist lõpetada ka teised, kuid pikemaid lubadusi anda ei julgenud keegi.
Näiteks Ülle Jukk võrdles blogi päevikuga, mida mõni kirjutab terve elu jooksul, mõni vaid lühemat aega. «Sama kehtib ka blogide kohta. On neid, kes kirjutavad juba kümme aastat, aga on neidki, kelle jaoks see ammendub aasta-paariga. Sestap ei julge ma ennustada, kui kaua ma kirjutan, aga kindlasti täpselt niikaua, kuni leian veel midagi põnevat,» lausus ta.
Lauri Räpi sõnul võib blogimise lõpetamise põhjusi olla seinast seina. «Kaob motivatsioon, vahele tulevad mingid ootamatud elusündmused, mis iganes. Ma usun, et niikaua kui mul teemasid ja ideid jätkub, blogin ikka edasi. Tegelikult on see ju lihtne ja tasuta võimalus oma ideid, mõtteid, kirjutisi ja arvamusi muu maailmaga jagada. Miks mitte seda võimalust kasutada,» sõnas ta.
Ka Jaanika Anton ei usu, et niipea lõpetab: «Söögitegemine kuulub igapäevaelu juurde ja uute retseptide katsetamine ning toitude pildistamine toob meile ikka sära silma. Ilmselt on perioode, kus blogime vähem, aga päris ära lõpetada ei ole veel plaani.»
Moeblogija Anni Jürgenson aga ütles, et kuna ta alustas blogimist nii noorelt, on see kasvanud, arenenud ja muutunud koos temaga. «Koos muu elu edasiminemisega jääb blogi järjest enam tagaplaanile, kuid samas on see osa minust ja blogi päris ära kustutada küll ei raatsi,» tunnistas ta.
Kes on Tartu blogijad?
- Moeblogi http://stylehurricane.blogspot.com
Anni Jürgenson (19): «Lõpetasin möödunud kevadel Tartus gümnaasiumi. Sel aastal reisin mööda maailma, töötades modellina ja luues ehteid omaenda ehtebrändile. Paar korda kuus kirjutan moeteemalisi uudiseid ka nädalalõpulisasse Arter.»
- Toidublogi http://peenrarott.blogspot.com
Ülle Jukk (42): «Jagan oma elu Tartu linnakodu ja Võduvere küla maakodu vahel. Olen kunstiajaloolane, töötan muinsuskaitse valdkonnas ning olen ka ajakirja Tiiu köögitoimetaja.»
- Toidublogi http://maitsevseiklus.blogspot.com
Jaanika (35) ja Signe (32) Anton: «Oleme kaks õde Tartust. Igapäevaelus tegeleme raamatupidamise ja personalijuhtimisega. Lisaks toidutegemisele- blogimisele on meil veel hulk teisi põnevaid hobisid, millega aktiivselt tegeleme: rulluisutamine, lumelauasõit, lugemine, fotograafia ... Toidutegemisega oleme vanaema ja ema kõrvalt tegelenud kogu oma teadlikuma elu ja iseseisvalt umbes kümnendast eluaastast. Kaasame aktiivselt toidutegemisse ka oma lapsi, kes juba keeruliste köögiterminitega sina peal on ja ka ise toiduvalmistamisel hea meelega aktiivselt kaasa löövad.»
- Nostalgia ja tänapäev: http://tartujutud.blogspot.com
Lauri Räpp (37): «Olen põline tartlane ja elan Vana-Ihaste linnaosas. Olen lõpetanud Tartu ülikooli majandusteaduskonna ettevõttemajanduse eriala ja kirjutamisel on ärijuhtimise magistriõppe lõputöö. Olen eraettevõtja ja alustasin hiljuti Hollandist juustude sissetoomisega. Lisaks kuulun MTÜ Heade Mõtete Klubi juhatusse ning olen selle asutajaliige. MTÜ koondab enda alla kõrgharidusega erinevate elualade esindajaid, kes korra kuus koos käivad. MTÜ eesmärk on liikmete silmaringi ja sotsiaalse võrgustiku laiendamine ning lisaks heategevuslik funktsioon.»
- Kultuuri- ja ühiskonnakriitika: http://mihkelkunnus.blogspot.com
Mihkel Kunnus (32) on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli semiootika ja kulturoloogia eriala. Elab Tartus. «Üldiselt kirjutan sellest, mida pean parasjagu kultuuri- või ühiskonnakriitiliselt aktuaalseks.»
- Spordiblogi http://suusk.blogspot.com
Priit Pullerits (49) on Postimehe ajakirjanik ja Tartu ülikooli ajakirjandusõppejõud. Kirjutab spordist ja sportimisest, keskendudes talvel suusatamisele, suvel jalgrattasõidule ja jooksmisele.