Viimane poisteklass, kus õppimine oli popp

Märtsiküüditamine jättis 1949. aasta kevadel toonase 5.a klassi pingiridades neli kohta tühjaks. Kaks last jõudsid hiljem tagasi Tartusse, kahe saatus jäi aga klassikaaslastele alatiseks teadmata.

FOTO: Erakogu

66 aasta eest septembris tarkusepäeva aegu kõlas Tallinnas veel langevate pommide vilinat ja püssipauke. Kool algas novembris. Oli 1944. aasta, viimane sõjasügis.



Eelkoolis toona esimesse klassi läinud poisid-tüdrukud ei käinud. Saksa okupatsiooni ajal töötasid mõned lasteaiad, kus aga õppimisele rõhku ei pandud. Nii olid kooli minnes numbrid ja tähed veel mitmele tundmata.

Aga see-eest oli selge, kuidas koolivihikuid ise teha. Kuna valget paberit polnud saada, meisterdati neid tihti ajalehest. Õpikuid tohtis veel eestiaegseid kasutada, kuid neidki nappis. Polnud ka uhkeid koolialguse riideid. Palitu sündis ema või isa vanast ülerõivast ümberõmmelduna.  

Neli tühja kohta

Tartus oli toona kaks tütarlaste- ja kaks poistegümnaasiumi. Üks neist oli Anton Hansen Tammsaare nimeline Tartu 1. keskkool, mis praegu taas Hugo Treffneri gümnaasiumi nime kannab. Viimasel sõjasügisel kooli läinud poeglapsed olid selle kooli viimane ainult poiste lend.

Olmemured, ebakindlus, pidev puudus kõigest vajalikust ning õppetööd häirivad elektrikatkestused, mis nende poiste kooliteed saatsid, ei kahandanud ometi üht asja: õppimine oli popp, meenutab teeneline seeniorarst ning Tartu 1. poistekooli viimase poistelennu vilistlane Maido Sikk.

Kui lapsed 1949. aastal pärast kevadist koolivaheaga kooli naasid, oli 5.a klassi pingiridades neli tühja kohta. See oli esimene kord, kui veel nii mõnegi marakratiohtu poisi teadmisse jõudis nõukogude repressioonide tegelik haare. Neist neljast kahe saatusetee jäigi klassikaaslastele teadmata.

Sama lennu vilistlasel, kopsuarst Enn Püttsepal on meeles, et veerandi alguses koguti poisid kokku kooli aktusesaali, kuid sel korral ei pidanud kõnet direktor ega õppealajuhataja. Pidas hoopis kooli komsomolisekretär Ülo Haldna, kes püüdis põhjendada ja õigustada märtsiküüditamisel toimunut. Õpetajaskond oli sama hirmunud ja kohkunud kui õpilasedki.

«Kui palju koolivendi kogu kooli peale külmale maale saadeti, seda ma ei tea või ei mäleta,» lisas Püttsepp. Need neli ei olnud ainsad, kelle koolitee Tartus katkes.

Püttsepa meelest oli just see aasta murdepunktiks, mis lõi mõra muidu nii ühtsesse poistekollektiivi. Osa poisse kasutas võimalust näidata end noore pioneeriaktivistina. Igapäevaelu hakkas saatma nuhkimine ja pealekaebamine.

Keelatud raamatute klubi

Veel kaks aastat enne Stalini surma, 1951, moodustati 1. keskkooli poiste eestvedamisel koolinoorte vastupanuliikumise organisatsioon «Must rist». Kuigi kooli ajal klassivennad seda ei teadnud, selgus hiljem, et «Musta risti» ridadessegi jagus oma äraandja.

«Alles mitukümmend aastat hiljem saime teada, et ka meie klassis oli kaks julgeolekule koputajat,» rääkis dr Sikk. Nii mõnigi vastupanuorganisatsiooni kuulunu leidis hiljem end ülikoolist välja heidetuna või muul moel tagakiusatuna.

Keelatus ei saanud aga noorte poiste hulljulgusele takistuseks. Keelatud raamatute klubi tegevuse tõttu sattus teiste hulgas kooli õppenõukogu ette ka kaheksanda klassi noormehena Enn Püttsepp. Vanemad kutsuti kooli nii Püttsepal kui klassivend Ilmar Kasel, kes julges lugeda kapten Pitka mälestusi.

Poiste käitumishinnet alandati ning nimed pandi häbiposti kooli tahvlile. Näpuga näitaja oli samuti oma klassi poiss. Ilmar Kasest sai aga hiljem ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja.

«Poisteklassis oli üksmeel ja kambavaim tugev. Kui ma praegu oma pojapoja käest kuulen, kuidas igaüks nokitseb omaette, siis ei ole niisugust kambavaimu,» mõtiskles Püttsepp. Koos tehti koerustükke, koos õpiti ja tehti tublisti sporti.

Jalad laes

Sama lennu vilistlane ja ajakirjanik Vello Lään meenutab, et poistele oli omavaheline mõõduvõtt oluline, kuid enamasti kannustas sedagi spordivaim. Poiste lemmikvõistluseks oli vahetunnis mööda seina üles jooksmine. Nagu tsirkuses, meenutab Lään. Võitis see, kelle jäljed kõrgemale viisid.

Eesti keele õpetaja Helju Palgi tulnud kord tundi andma ning peatunud ühtäkki ainiti lakke vahtima jäädes. Mööda seinu ronimisest sai õpetajanna veel aru, kuid see, kuidas saapajäljed lakke saavad, enam talle pähe ei mahtunud.

Poistekoolile omaselt tehti wikmanipoistelikke tempe. Mitmed meenutavad muigega mitte just lemmiku õpetaja visiiti tualettruumi, kus poiste riukalikud näpud olid tualetipoti veepaaki pisut naatriumi puistanud. Just nii palju, et tossu, pauku ja õpetaja kisa sai üle koolimaja parasjagu.

Nagu öeldud, koos tehti koerust, koos vastutati. Aga koos ka õpiti ja käidi pärast ühiste mateülesannete lahendamist peol. Vello Lään meenutas sooja sõnaga tantsupidusid, mis ikka ja jälle toimusid praegu Miina Härma nime kandava toonase Tartu 2. tütarlastekooli neidudega.

Esimesel novembril 1944 kooliteele asunutest lõpetas 11-klassilise keskkooli 33 poissi. Neist 29 läksid edasi ülikooli. Maido Siku punktuaalse arvepidamise järgi kaitses neist neli teadusliku kraadi, teenelise aunimetuse pälvis neli ning kahele on antud riiklik autasu. Nende seas on teenekaid arste, ajakirjanikke ja sportlasi.

10 aastat pärast lõpetamist algatas seesama viimane poisteklass vilistlaste ja õppurite spordivõistlused korv- ja võrkpallis ning klotsijooksus. Viimane poistelend võistles vapralt kuni 1980. aastani. Muidugi mõista võitsid enamasti vilistlased.

Tänavu suvel tulid need ühtehoidvad poisid taas kokku, kahe paralleelklassi peale tervelt 20. Ega see kokkutulek muus osas eelnevatest suurt erilisem olnud – selle lennu poisid on lõpetamisest möödunud 55 aasta jooksul kokku saanud iga viie aasta tagant.

Poisid pole ehk enam poisikesed, kuid endiselt täpselt sama sirge rühi ja kokkuhoidva vaimuga.

Tagasi üles