Krismar Rosin
Tallinna Tehnikaülikooli 1. kursuse üliõpilane:
Krismar Rosin: seisan jälle hüppelaual, ees on tundmatu, hoomamatu vesi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sain tehnikaülikooli sisse, hakkan õppima avalikku haldust. See on uue elu algus, kõik hakkab nullist pihta. On ärevust ja põnevust. Peaaegu nii nagu esimesse klassi minnes – elus algab uus etapp. Uus ei puuduta ainult kooli, ka teised eluvaldkonnad on uued, sest minna tuleb teise linna, hakata omal käel elama.
Tartus ma kahjuks ei leidnud seda, mida oleksin õppida tahtnud, kuigi Tartu ja Tartu vaim on mind ikka köitnud.
Sümboolselt tähtsaid 1. septembreid on mul olnud kolm: esimene kooliminek, gümnaasium ja nüüd ülikool. See on nagu tundmatusse vette hüppamine, daatum, mis tähistab algust, vundamenti, millele rajada oma elu.
Esimest korda gümnaasiumi minnes oli 1. september põnev ja ootusärev, aga sealt edasi juba rutiin – algab teine aasta gümnaasiumis, pead minema kooli, kus sind jälle ootab kuri matemaatikaõpetaja. Alguses oli aga põnev, meil oli peamiselt tüdrukute klass, oli 30 uut tüdrukut, päris palju ilusaid kah, hea vaadata. Teiseks aastaks oled nendega juba harjunud ja nad pole enam uudsed ega ka nii huvitavad. Ja ootusärevust ei ole.
Aga esimesed minekud on alati olnud huvitavad. Enne seda ei saa magadagi, üleval hoiab ootusärevus: tahaks juba näha, mis toimub, mis saama hakkab, ja kui ma kohe sinna ei saa, siis läheb maailm hukka.
Nüüd loodan võimalikult kiiresti kõik asjad paika saada, et saaks rahulikult koolis käia ja selle kõrval ka midagi muud teha. Et ma jänni ei jääks. Et saaks uue elu rööpa peale. Et siis õppida, kirjutada, hobidega tegelda, võib-olla tööd leida, õpilasvahetuse programme uurida...
Niisiis seisan jälle hüppelaual, ees on tundmatu, hoomamatu vesi, mis ajab jala värisema. Aga südamel on õigus, tema teab, mis teha. Süda ütleb, et enne iga lendu peabki alguses hüppama ja alles siis saab lendu tõusta.
Kõik ütlevad, et ülikool on elu ilusaim aeg. Me peame hüppama, kallid uued rebastudengid, muidu jääme eluilust ilma. Hüppame! Nüüd!