Karin Bachmann: september tähistaks justkui tõsise elu algust

Karin Bachmann. Foto: .

Karin Bachmann
Maastiku­­arhitekt:

Juba mitu aastat ei pea ma sügiseti kooli minema, aga tunne on alati sama. Kui ühel augustipäeval lõhnab õhk hoopis teisiti – kuidagi tõsiselt –, siis tean, et nüüd hakkab see lähenema. Kohe tekib vajadus lakk küüntelt maha võtta, vahetusjalanõud välja otsida ning muretseda vähemalt kaks ruudulist kaustikut.

September tähistaks justkui tõsise elu algust. Lõpp öistele lugemistele, voodisse mindagu hiljemalt kell 11 ja hommikul tuleb ärgata kell seitse. Kuigi enam-vähem selline režiim kuulub töölkäija ellu niikuinii, tundub septembris, et keegi justkui kontrolliks kõrvalt, kas täidad graafikut. Ja kui ei täida, vangutab see keegi kuskil pahakspanevalt pead, ja märkusekartuses poed alistunult õigel ajal tuttu.

On naljakas, et kuigi üsna sarnane arv aastaid on kulunud põhikoolis-gümnaasiumis ja ülikoolides, et oma elukutse ning ka suurema osa väärtushinnanguid (küll mitte baashinnanguid) on kokku korjatud ülikoolist, lõhnab september ikkagi gümnaasiumi järele. Et kas on uusi kutte klassis, kas pinginaaber sel aastal viitsib aktusele tulla, kas on piisavalt šefid riided, kas on kool jälle üle värvitud ja kas kõlbab klassijuhatajale astreid viia.

Ja no uued raamatud lõhnavad selliselt, et tekib soov neist kõik ilusti ära õppida. Üldse, olla sel aastal tubli – mitte sodida kaustikute lõppu, tunnis asjad üles kirjutada, matemaatikast päriselt ka aru saada, mitte jätta asju viimasele minutile jne.

Muidugi on veidi kahju, et ei saa koolis käia ja et ei pea enne eksameid pabistama, aga samas on praegune tööelu ka pingeline ja pidevaid väikesi enese-ületusi ning proovilepanekuid täis.

Selles mõttes on esimene september igal juhul uue töise aasta algus, olgu siis tavalises või elukoolis. Puhkused lõpevad, kõik naasevad ametipostidele, täis teotahet ja energiat. Septembris alustatakse tähtsate projektidega, koosolekuid on päevas mitu ja tööpäevad venivad suvel kogutud energia arvelt alati pikemaks...

Kuni oktoober jälle kõik paika loksutab.