Henn Käärik
Tartu Ülikooli sotsioloogia dotsent:
Henn Käärik: rohkem võiks olla rõõmu puhtast teadmisest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selgub, et ma olen 1. septembril alati rohkem ajaloolane kui sotsioloog. Mulle meenub september 1939, Saksamaa kallaletung Poolale, mis omakorda oli ju Stalini ja Hitleri pakti tulemus – liit Venemaa ja Saksamaa vahel, mis oli olnud ka 19. sajandi Saksa riigitegelase Bismarcki unistus. Küll aga poleks Bismarck osanud uneski näha, et see liit saab teoks nii väärastunud kujul. Millegipärast tuleb see alati meelde 1. septembril.
Üldisemas plaanis aga süveneb aasta-aastalt tunne, et rohkem võiks olla rõõmu puhtast teadmisest, sest praegu on teadmised ja teadasaamine muutunud millegi saamise ja saavutamise vahendiks, olgu see siis raha, prestiiž, positsioon või muu selline. Aga teadmised ja teadmise rõõm võiksid olla rohkem rõõmuks iseeneses. Et nad poleks vahendiks millegi utilitaarse saavutamiseks, vaid iseenesest eesmärgiks. See on hakanud mind viimasel ajal vaevama.
Kapitalistlik ühiskond ongi rajatud relatiivsele, mitte absoluutsele edule, edule teiste suhtes, saavutamisele iga hinna eest, materiaalsele. Kõik need väärtused, mis on rohkem seotud vaimse ja igavesega, on aina rohkem tagaplaanile lükatud.
Pääseteeks oleks teist laadi ühiskond. Raske on prognoosida, kas see on võimalik. Kuigi prognoositud ju on, aga paljud prohvetid on eksinud ja seetõttu on sotsiaalteadustes riskantne midagi ennustada.
Aga ma arvan, et kui uus ühiskonnasüsteem kunagi tuleb, siis see tuleb täiesti spontaanselt. Ja kui läänemaailmas kusagil midagi juhtub, siis see juhtub igal pool, plahvatusena, spontaanselt, sest läänemaailm on üks tervik.